[usernames]'s blogs

 Miks ma olin nii rumal ,
Miks sa oled nii kena,
Miks see maailm mind vihkab
Miks ei võind ma valida teda.

Need küsimused teevad haiget
Need söövad südame seest
Ei taha enam süüagi , toitun ainult veest
Tahaks hetkel pageda mälestuste ja tunnete eest

Sa oled ainus keda usaldan
Ja ainus kellest hoolin ,
Kuid sellest hoolimata , ikkagi kõik rikkusin
Ja kardan miskit saavutada kui isegi uuesti proovin

Ma vihkan ennast palju ,
Ja endale ei anna asu
Miks pidin käituma kui jobu
Sellest polnud ju kasu

Kunagi oli kõik hea ,
Meil oli hea rääkida , olla kirjades koos
Kuid käitusin kui must lammas , selles muinasloos
Võibolla kui poleks ma käitunud valesti , oleks me praegu koos.

Ma põlvitaks kasvõi su ees ,
Pisarad silmis , jookseks kasvõi läbi tule nagu action filmis
Ma teeks kõik et näidata ,et olen muutunud ma
Kuid vist iialgi sind puutuda ma ei saa.

Tahan unustada kõik
ja mõelda vaid sulle.
Tahan jätta kõik
ja kuuluda vaid sulle.
Tahan võtta sult kurbuse
ja anda helluse.
Tahan unustada tulevikku
ja olla vaid sinu.
Tahan vaatada su siniseid silmi.
Tahan kuulada su hella häält.
Tahan uinuta su soojas kaisus.
Tahan magada ja ärkada su kõrval.
Tahan aega peatada,
kuid tean,
et pean veel ootama. 

Sel õhtul ma jalutasin pargialleel,
kus veebruariöös oli  tähtedevöö
minu peakohal oksad kõikusid veel
nagu  sooviks  kuuvalget  talveööd.
Siiski nukker ja kannatlik oli meel,
mida köitis rahvariiete tikandvöö,
sest kõik mu neid oli sellel teel...
miskit ununes nagu ununeb töö.

Tänagi tuledesäras lahkun kodust,
kus tänavalaternad on mulle sihiks.
Pähe panen musta talvemütsilodu
ja läheks kirikusse ning siis pihiks:
Miks pole ma kodus ja veel ei tudu,
miks linnapeal aega pargis rihin?
Juba saabub maa jahtumisest udu,
milles meitub õrn puudutuse sahin...


Kuulan läbi majade vuhisevaid tuuli
ja mu nõrkused tapavad emotsiooni.
Kas tahan suudelda su ilusaid huuli?
Ihkan lihtsalt vahest krahvitrooni,
misiganes...miks ei ole juba juuli?
Tahaks sõpradega hängida koolis
või leida üles oma kontserdituuri.
Ma  ühest  neiust  väga väga hoolin.

See oledki sina blondijuukseline neid,
kes armastab suve ja rattamatku siin.
Võibolla ma pole vääriline ja rikas peig,
aga  hinges ei kahetse ja  seal  pole  piin,
sest olen teinud kõik õigesti hüüdes hei!!!
Kõige õigem ongi see Emajõeäärne liin,
kus voolata saab ojadena särav vahuvein...
vot sellepärast jalutangi täna ainult siin.

 Nii vaikne ja rahulik võib tunduda see,
millele pole määratud veel suund.
Kui teaks mida teha ja kuhu minna,
siis oleks see tore et on olemas keegi.
Kes ootab kes igatseb ja on olemas,

Kõik võib tunduda küll hetkel halb,
kuid minevikuta pole tulevikku.
Me kõik kannatame ja ootame,
ootame kedagi kes meid armastaks.
Kuid ma tean et on olemas see keegi,
kes minu järgi igatseb.

Pole arvanud ma eales halba,
kuid ei taha haiget teha sulle.
Ei suuda elada ja olla õnnelik,
see oleks nagu liig minu jaoks.
Kuigi tean et pean mõtlema tulevikule,
elan ikka veel minevikus ja olen selles kinni.

Poleks see nii kauge tee,
mis viiks sinuni.
Ei tea kas siis oleks kõik teisiti,
kuid ühte kindlalt ütlen sulle.
Sa jääd selleks kes sa oled,
mu südamesse alatiseks:)

Nüüd istun siin ja kirjutan luulet
Selgelt tajun, et olen nii üksi
Inimesi enda ümber kuulen
Ei leevenda mu üksindust neist ükski

Mul puudub keegi, kes oleks kallis
Kellele oma muret kurta võiksin
Keegi, kes eristuks massist hallist
Ehk keegi, kellega bussis sõitsin

Tihti olen oma sõprade seas
Ning ei tohiks ju olla seal üksi
Aga siiski valusat tõde ma tean
Mu mured ei huvita neist ühtki

Leidub ehk keegi; keegi, kes hoolib
Mis mõtteis, kui nägu mul tõsine
Leidub ehk keegi; keegi, kes soovib
Et mina just oleks ta kaaslane

Ehk on keegi, kes mind eemalt vaatab
Kellel on mure just sama, mis mul
Ja kelle pilk mind möödudes saadab
Kuid keda kahjuks ma ei märka küll

Kas ehk peaksin ma olema julgem
Kas peaksin ütlema, mida ootan
Kas ehk elu siis teisiti kulgeks
Kas võin soovide täitumist loota

Kus oled nüüd sa,mis sinust on saand?
Kas armastus polnud nii kindel,et lasid ta käest?
Sind armastan tõesti kuid mis kasu on sest,
püüan asjatult midagi ja see libiseb käest.
Annan vabaks sind ma,kuigi haiget see teeb
aga selline elu pole krossigi väärt.
Lootsin meist liiga palju ehk
naeruväärne...on saatusel teine tee.
Pole armastust -pole lootust-on kadunud kõik
kui oled vastu,too näituseks mõni teine tõik.
Ümber veenda ei suuda mind enam ehk miski
kui ka vannuksid armastust usun ma siiski,
et loodud me pole teineteise jaoks
tunded teeks haiget,muudkui tõuseks ja vaoks.
Pigem siis talun ma tundetut elu
kui sellist ,mis aina põhjustab valu.
Oled kaitstud sina ja kaitstud mina
matan maha ma endas kõik tunded ja ihad,
ole terve mu poiss,sa veel noor,elu ees-
unusta armastus,mis korraks ehk kees.
Läheb üks tuleb teine ja süda on rumal-
soovin ainult sul õnne ja annaks Jumal.
Saad lahti sest õnnetust peavalust
anna mul andeks ehk seda veel paluks.
Need sõnad on tead kui rasked mu huultel
pole loodud ma tallama armutuultel-
ja milleks siis teha õnnetuks teist,
ei saa ju armunud paari meist.
Proovin sind kustutada oma südamest
ega ava enam iial oma südemeust.

Miks tungisid sa mu ellu?
Miks kõik mu lootused segi lõid?
Ei iial vist vastust mul selgu,
miks õnne mu ellu Sa tõid.

Ma armastasin Su silmi,
Su õrna ja hella häält.
Siis elasin just nagu filmis,
nüüd üle vaid ärgata jääb.

Ma jumaldasin Su samme,
iga hetke mil märkasin Sind.
Ehk kunagi annan Sul andeks,
ehk siis, kui märkad sa mind.

Ehk siis, kui lõpuks mõistad
mu pilke ja naeratust vaid.
Kuid mida ma sellega võidaks?
Mul haiget juba teha Sa said.

Lõid just kui noaga rindu
ja mu südame endale said.
Nüüd meenutan väsinud lindu,
keda piiramas ükskõiksed haid.

Loodan, et saan sellest üle.
Et oma hingest Su välja saan.
Et tuuled mind kannavad süles,

kuni lõpuks näen päästvat maad.

istun tormise mere ääres
kus laine möllabja tuul nii vali
istun majaka all ja vaatan seda merd
naaseb üks laev millel mustad purjed
mis tuleb ja viib siit rannast ühe kadund hinge kaasa
 ja pimeduseprints naerab
ta naer kajab kui kõu
ja istun seal hirmul ja nutan sest on valus
karjun laevale järgi too tagasi ära vii seda kallist hinge mu juurest
kuid nutan ka sellest et olen üksi selles kurbuses ja valus
olen tugev kuid ka mina vajan hellust ja hoolt
ja hulgun üksinduses sellel elu-merel
kas leidub ka mulle kaaslane kes
suudab mulle olla sama kindel kui
see majakas kellele olen mina igaõhtune
kaaslane
kolan rannas ja
näen viirastust ühest neiust seal valges
ta tuleb jõuab peaaegu minuni ja kaob sama kähku
kus kadusid sa mu ingel valges tule tagasi
ma tahan ja vajan sind
hoian sind oma embuses ja ei lase kellegil
sulle haiget teha..........

Oled mulle kõik,
nii valu kui rõõm,
vahel vaikne ja leebe, vahel tormine tuul.
Oled tumedas taevas kuldkollane kuu,
tähtede sära ja punetav suu..
Nii palju on öelda,
kuid tõrgub mu keel,
neid sõnu ei julge sulle öelda ma veel.

Oled mulle kõik,
nii valu kui rõõm,
vahel vaikne ja leebe, vahel tormine tuul.
Oled tumedas taevas kuldkollane kuu,
tähtede sära ja punetav suu..
Nii palju on öelda,
kuid tõrgub mu keel,
neid sõnu ei julge sulle öelda ma veel.

Oled mulle kõik,
nii valu kui rõõm,
vahel vaikne ja leebe, vahel tormine tuul.
Oled tumedas taevas kuldkollane kuu,
tähtede sära ja punetav suu..
Nii palju on öelda,
kuid tõrgub mu keel,
neid sõnu ei julge sulle öelda ma veel.

Oled mulle kõik,
nii valu…

Ära ütle, et hoolid, kui Sa seda tegelikult ei tee!
Ära ütle, et mõistad, kuigi Sa tegelikult ei saa midagi aru!
Ära ütle, et toetad, kui Sa seda tegelikult ei kavatsegi teha!
Ära ütle, et tead, kui tegelikult Sa ei tea midagi!
Ma ei vaja ei Sinu, ega ka kellegi teise haletsust!
Ära arva, et ma aru ei saa Sinu valedest, lubadustest ja ütlustest!
Ära isegi mitte mõtle sellele, et kasutad mind ära. Seda ei juhtu!
Ära Sa mitte proovigi mulle haiget teha. See ei õnnestu Sul!
Mul on ka tunded, süda ja hing. Nii uskumatu, kui see ka ei…