Sel õhtul ma jalutasin pargialleel,
kus veebruariöös oli  tähtedevöö
minu peakohal oksad kõikusid veel
nagu  sooviks  kuuvalget  talveööd.
Siiski nukker ja kannatlik oli meel,
mida köitis rahvariiete tikandvöö,
sest kõik mu neid oli sellel teel...
miskit ununes nagu ununeb töö.

Tänagi tuledesäras lahkun kodust,
kus tänavalaternad on mulle sihiks.
Pähe panen musta talvemütsilodu
ja läheks kirikusse ning siis pihiks:
Miks pole ma kodus ja veel ei tudu,
miks linnapeal aega pargis rihin?
Juba saabub maa jahtumisest udu,
milles meitub õrn puudutuse sahin...


Kuulan läbi majade vuhisevaid tuuli
ja mu nõrkused tapavad emotsiooni.
Kas tahan suudelda su ilusaid huuli?
Ihkan lihtsalt vahest krahvitrooni,
misiganes...miks ei ole juba juuli?
Tahaks sõpradega hängida koolis
või leida üles oma kontserdituuri.
Ma  ühest  neiust  väga väga hoolin.

See oledki sina blondijuukseline neid,
kes armastab suve ja rattamatku siin.
Võibolla ma pole vääriline ja rikas peig,
aga  hinges ei kahetse ja  seal  pole  piin,
sest olen teinud kõik õigesti hüüdes hei!!!
Kõige õigem ongi see Emajõeäärne liin,
kus voolata saab ojadena särav vahuvein...
vot sellepärast jalutangi täna ainult siin.
 

Patīk 6