[usernames]'s blogs

Ma elasin tühjalt, aga miski polnud seda väärt.
Ma elasin su nimel, ja ikka varjutas mind tühjus.
Mul on kadunud tahe....
kadunud on kõik.
Ja tegin viimase vea....et sest sullegi rääki püüdsin.
Ükskõik, kuida seletada,
ei keegi sest aru saa.
See on tühjus,
pelk tühjus, mis mu hävitab.

Ma elan üksi, ilma kellegita,
kõik mu ümber on muutunud nulliks,
must ümbris, kedagi ei näe.
Näen ainult lugeda, esemeid,
aga ei kuule, sest elan varjus.

Mu viimane vägi kulub otsustavaks võitluseks,
pean maha lahingu endaga
ja astun vastu surmaga.
See mu plaan, see kõik otsustab.
Te edu ärge…

Vaatan taeva päikene paistab,
loomad on rahutud.
Koer vere lõhna haistab,
tänu merele veri on luhutud.

Nikotiin,kofeiin,kokaiin,
väike porno kummiliin.
Nendeta on elu piin,
nii ma istun suren siin.

Suren vaikselt piinaga,
õlle, siidri viinaga.
Varsti voolab minu veri,
herkel korjan mõtteteri.

Ma olen lumetorm aprillikuus,
Jäälilled viimseil klaasist aknail.
Ma olen hommikune lehk su suus
Ja hääl su peas, kes käsib olla vapram.

Maasikašerbetina ma sulan sinu sisse
Ja muutun rasvaks nabaalapiirkonnas.
Sind õues tõmban lumekeerisesse
Ja ümber käe sul olen iseenda kootud kinnas.

Ma olen vihm, mis tilgub suvel läbi lae
Ja kuldne võtmehoidja sinu taskus.
Vanana ma olen sinu silmakae,
Su kuumaõhu õhupalli raskus.

Ma olen kärbes sinu valges laes
Ja joonistan seal tumepruune täppe.
Ma olen lips, mis pole enam moes
Ja haamer, millega lõid vastu näppe.

Las ma olen puru sinu silmas,
Su kollane ja kleepuv kõrvavaik.
Ma ei suudaks eales olla ilma,
Et su sees mul oleks oma salapaik.

Ma mõtlesin sulle ja teadsin,
et tundsin seda mõtlemis tunnet,
mis nii raske oli öösel
ja veel raskem varahommikul.

Seda leevendas vaid udu,
mis maad kattis silmapiirini,
mõtlemisega ma vist - olen läinud viimse piirini,
seda kergendab vaid puude tagant tõusev päike,
kahju - et elu pole enam nõnda muretu kui olin veel väike.

Sellest hoolimata - kaob udu,
päikesepaistel nähtavale ilmub roheväli,
kostub linnulaul ja sinitaevas on nii rahulik ning vaikne,
aga mõtted endiselt ja ikka ainult sinul,
oh kui raske - seda kõike mõelda on siin minul !

Poolik lootus helgib mu silmades,

unistused kiljuvad tuules.


Ma tahtsin sind armastada.

Süda armust ning hirmust süüdatud,
kartus, et enne kustub kõik, kui põlema saab süttidagi,

kartus, et enne suren, kui tõelist leeki nähakse.

Olid ainus mu mõtetes,
veel tänagi sulle kuulun,
tasa hingates,
sind siia mõtlen.

Sinu tumedaid juukseid ning käsigi näen,
muu on Aeg mu meelest kustutanud,

muu on Surm mu meeltest eemaldanud.


Meie armastus, mu arm,
suri kolmandal novembril,
üks võõras mees talle peale astus,
nagu oleks ta suitsukoni või vorstipaber.

Ma kord sind armastada sain.

Siis kui maailm meid polnud surma mõistnud,
siis kui elasid veel,
ning su helesinistes silmades sätendasid päikesekillud.

Aeg vist möödus, ma ei ole märganudki.

Ainult vihane tuul endiselt tänavatel puhub,
kuid meid ei ole…

Kuidas küll juhtus see,
kuidas ei näinud ma,
kuidas küll pool oma elust ma sain,
nii mõtetult kinkida.

Enne kui algas see,
sai läbi mu jaoks tähetund,
sulgesin silmad ja liigkaua uskusin
nii kaunist und.

Ma kõigest süüdistan saatust,
mis selja pööranud nüüd,
kurb tõde see kõik mu lootus,
kustunud enese süül.

Ma tõde tean,
see teeb haiget,
ma tõde tean,
see mind vaevab,
seda kõik on liigpalju mu jaoks.

Miks teda ihkan veel,
mu jaoks on lõppend kõik,
kas tõesti pean kogu elu ma vaid,
peitma pisaraid.

Enne kui algas see,
sai läbi mu jaoks tähe tund,
sulgesin silmad ja liigkaua uskusin
nii kaunist und.

Ma kõigest süüdistan saatust,
mis selja pööranud nüüd,
kurb tõde see kõik mu lootus,
on kustunud enese süül

Ma tõde tean,
see teeb haiget,
ma…

Su pehmed käed
ja need kummalised väed,
mis tiirlevad ümber Sinu,
haarates kaasa Minu.
Sa oled mu unistus,
Minu parim mälestus,
mida saab mäletada,
mida ei suudaks unustada.
Igal ööl Sinust mõtlen,
kui oma silmad sulgen.
Sa oled kui kevad tuul
ja armsad sõnad suul.
Ma teeksin ükskõik mida,
et võita Sinu süda!

Katkine klaas täis tulipunast verd,
Lahtine haav mööda kahvatut merd.
Suletud suu,avatud pilk,
Hõbedat värvi näljane silk.
Unenägudes alati kõik nii kummaline,
Vahest abielus vahest vallaline,
Vahest näljaselt ahmid sisse inimliha,
Lukku on keeratud igaveseks viha.
Luuderohi hävitanud su südame jätked,
Vahest täis vihmapiisku on su kõrberetked.
Tahakski elada unenägude sees,
Selles tihkelt paksus ootamatuste vees.

Tean,et võin olla vahel kange,kärsitu ja uhke,

Tahan leida vaid kompromissi,

usun, et saaksime kõik korda

Arvasin,et tean kõiki vastuseid ja Sind ma ei kuulanud

Tunnistan et eksisin

Katsun leida oma teed,kuid ei saa ma Sinuta

Katsun vaadata otsa uuele päevale,kuid tühjus mu hinges on suur

Kuhu iganes ma ka ei läheks,oled Sina mu mõtteis

Mu voodi õhtuti on nii külm

Igatsen iga päevaga Sind üha enam ja enam

Ainult Sina võid tuua tagasi päikese mu elllu

Kui ma vaid saaksin Sind hoida

ehk kaoks see valu mu südamest

…