Ma mõtlesin sulle ja teadsin,
et tundsin seda mõtlemis tunnet,
mis nii raske oli öösel
ja veel raskem varahommikul.

Seda leevendas vaid udu,
mis maad kattis silmapiirini,
mõtlemisega ma vist - olen läinud viimse piirini,
seda kergendab vaid puude tagant tõusev päike,
kahju - et elu pole enam nõnda muretu kui olin veel väike.

Sellest hoolimata - kaob udu,
päikesepaistel nähtavale ilmub roheväli,
kostub linnulaul ja sinitaevas on nii rahulik ning vaikne,
aga mõtted endiselt ja ikka ainult sinul,
oh kui raske - seda kõike mõelda on siin minul !

Patīk 2