Poolik lootus helgib mu silmades,

unistused kiljuvad tuules.


Ma tahtsin sind armastada.

Süda armust ning hirmust süüdatud,
kartus, et enne kustub kõik, kui põlema saab süttidagi,

kartus, et enne suren, kui tõelist leeki nähakse.

Olid ainus mu mõtetes,
veel tänagi sulle kuulun,
tasa hingates,
sind siia mõtlen.

Sinu tumedaid juukseid ning käsigi näen,
muu on Aeg mu meelest kustutanud,

muu on Surm mu meeltest eemaldanud.


Meie armastus, mu arm,
suri kolmandal novembril,
üks võõras mees talle peale astus,
nagu oleks ta suitsukoni või vorstipaber.

Ma kord sind armastada sain.

Siis kui maailm meid polnud surma mõistnud,
siis kui elasid veel,
ning su helesinistes silmades sätendasid päikesekillud.

Aeg vist möödus, ma ei ole märganudki.

Ainult vihane tuul endiselt tänavatel puhub,
kuid meid ei ole enam.

Patīk 2