Nüüd istun siin ja kirjutan luulet
Selgelt tajun, et olen nii üksi
Inimesi enda ümber kuulen
Ei leevenda mu üksindust neist ükski

Mul puudub keegi, kes oleks kallis
Kellele oma muret kurta võiksin
Keegi, kes eristuks massist hallist
Ehk keegi, kellega bussis sõitsin

Tihti olen oma sõprade seas
Ning ei tohiks ju olla seal üksi
Aga siiski valusat tõde ma tean
Mu mured ei huvita neist ühtki

Leidub ehk keegi; keegi, kes hoolib
Mis mõtteis, kui nägu mul tõsine
Leidub ehk keegi; keegi, kes soovib
Et mina just oleks ta kaaslane

Ehk on keegi, kes mind eemalt vaatab
Kellel on mure just sama, mis mul
Ja kelle pilk mind möödudes saadab
Kuid keda kahjuks ma ei märka küll

Kas ehk peaksin ma olema julgem
Kas peaksin ütlema, mida ootan
Kas ehk elu siis teisiti kulgeks
Kas võin soovide täitumist loota
 

Patīk 6