Lihtne on hüljata sõbrad, kui su elus on kõik hästi. alati on olemas mingi vabandus. uus kallim, palju tööd, suvine aeg, puhkus. ühesõnaga on elutempo päevapealt kuidagi väga kiireks muutunud. sõbrad - nemad ju saavad aru. nad peavad aru saama, mis sõbrad nad muidu on?! eks siis peabki aru saama. kõik uus ju vajab aega kohanemiseks. kuid korraga on olemas jälle kogu maailma aeg ja siis on olemas ka need hüljatud sõbrad. midagi läks kusagil valesti. suvi sai läbi, puhkus läks mööda, kallim läks minema/pettis/sa ise leidsid, et see ei olnud ikka see.... ja siis on aeg haarata klaviatuuri järele või telefoni järele - kuule, kuidas sul läheb? tead, mul on kõik halvasti... eino, mis ta ikka läheb.. sinu kõnet ootasin, juba ammu. arvasin, et ma olen sinu jaoks oluline... nüüd siis alles tulin meelde? seniks-kuniks.... ehk siis mu kallid, leidke aega oma lähedaste sõprade jaoks ka siis, kui elu korraga nii-üle-ütlemata-kiireks läheb. ühel hetkel tõmmatakse pidurit, aga mis siis, kui su sõber ei jõua enam olla see, kes meenub ainult mures ja ta sulle selja keerab? jah, paljud ütlevad, et see ei ole siis õige sõber... on küll. tema on ka ainult inimene ja keegi ei taha olla tagavaraplaan. äkki on just täna see õige päev, et helistada kellelegi, kellele oleks juba eile pidanud helistama?

Patīk