Me jälitame iseenda tõelist nägu ja põgeneme hetkel, kui ta leiame.
    Oleviku jaoks elame tulevikus, tuleviku jaoks minevikus
                                     ja mineviku jaoks olevikus.
    
          Ükskord lõpeb see, mida kunagi ei olnud.
          Samas algab see, mis alati on olnud.
             Lootuste ees oleme kõik võlgnikud.
             Mälestuste vastu oleme kõik põlglikud.
                Elust oleme kõik sõltlikud.
                Surmale oleme kõik kõlblikud.
                   Õhtute ürgkollane tolm.
                   Õhtute pürgkollane tolm.
                   ühtute mürkkollane tolm.
    
    Mina usun õnne, tulgu sellest mis tahes õnnetus.
    Usun kogemuste kiuste.
    Usun luhtumusi luutes.
    Usun imelikule ilmekslikkusele vaatamata.
          Usun kurvastuseta. Usun arvestuseta.
          Usun halastamatult. Usun alistamatult.
             Usun uskumisevahendeid valimata.
                Usun --- näinuna õnne silmi.
                   Ilmsi nagu ilmutust.…

On mõtlemise aeg.
Kell seisma jääb
Ja kurbus kaob.
Pilk uitab tumenevas õhtus.
Taas paigad, mida nähtud juba kord,
Kus oldud, millest mälestusi õhkub.
Teeb talvevaikus kauniks iga künka
Ja igast majast haldja kodu saab.
Kõik puud on tantsu ootel neiud - peiud
Ja imelist kristalli särab maas.
On oja nagu pitsist bareljeef
Ja lossini viib iga talutee....
ILUSAT VANA-LÕPPU KÕIGILE !!!

Lihtne on hüljata sõbrad, kui su elus on kõik hästi. alati on olemas mingi vabandus. uus kallim, palju tööd, suvine aeg, puhkus. ühesõnaga on elutempo päevapealt kuidagi väga kiireks muutunud. sõbrad - nemad ju saavad aru. nad peavad aru saama, mis sõbrad nad muidu on?! eks siis peabki aru saama. kõik uus ju vajab aega kohanemiseks. kuid korraga on olemas jälle kogu maailma aeg ja siis on olemas ka need hüljatud sõbrad. midagi läks kusagil valesti. suvi sai läbi, puhkus läks mööda, kallim läks minema/pettis/sa ise leidsid, et see ei olnud ikka see.... ja siis on aeg haarata klaviatuuri järele…

Mis kasu on suurtest sõnadest,
kui sa ei tee mitte midagi nende tõestuseks?
Öeldakse, et jutt on odav.
Aga ongi ju.
Jutt ei maksa mitte midagi.
Sa pead olema piisavalt suur inimene, et käituda oma öeldu järgi.
Ära luba, kui sa ei plaanigi seda täita.
Suured sõnad....
Neid ei ole alati isegi mitte ilus kuulata.
Ole siiras ja aus.
Lihtsalt.

Võib olla
teine valgus.
Võib olla
teine päev.
Võib olla
teine algus.
Võib-olla teised käed
hoiavad Sind.

Tuli jääb ikka tuleks,
seda muuta ei saa.
Kui mu juurde Sa tuled,
pöörduvad taevas ja maa -
taevas ja maa -
hoides meid,
hoides meid,
hoides meid...

Otsin Sind ikka üles
teiste valguste sülest;
otsivad taevas ja maa,
et me kokku veel saaks,

sest et

Ikka peab olema kindel,
et ilusaim lend on veel ees,
et säravaim sõnum on varjul
pisut ka enese sees,
et ehedaks ehmatav koidik
ja lõputuks lubav loojang
iga päev võivad tulla,
kuni on sõrmed veel soojad,
kuni veel ollakse kindel-
ta tuleb, see ilusaim lend,
ja kui langema peakski,
et puruks ei kuku me end..

Sule silmad, kuula vaikust.
Peida, peida oma pilk.
Muidu kardan, et ma haihtun
nagu päikses kastetilk.

Oma kuuma käega, palun,
ära puuduta mu kätt.
Sinu puudutus on valus
nagu jumalagajätt.

Ära küsi, ära küsi.
Ühtki sõna ma ei tea.
Sõnad kaovad, nad ei püsi,
sõnast algavad me vead.

Ära keela, kui ma lähen-
juba rohul kastekirm.
Väike õnn on mulle vähe,
aga suure ees on hirm