Meenutan õhtut,kui randa mind viisid,

nii vaikne seal taevas ja naeratav kuu.

Harjal vahumüts,lained mühinal keesid,

luitel seistes,läks meelest kõik muu.

Sa vaatasid öhhe,pilk kelmikalt säras

mu mõtteid lugeda asjatult püüdsid.

tundsin,et seisin seal tunnete käras

ning ei kuulnud,kui mu nime sa hüüdsid.

Taas olen ma nõutu,kas ennast ma petsin

ehk polnudki sina,kelle huulil mu nimi?

Sinu sõnu võibolla liiga tõsiselt võtsin,

mis hinges kõik tunded lõi segamini. -Ocean-Babie-

Patīk