Igatsus.

Mu südames on närbumas lilled,

Pole kedagi, kes kastaks neid.

Mu südames peituvad tähed,

Pole kedagi, kes otsiks neid.

Mind hoiab veel su armastus tugevana,

Aga seni kuni igatsusest saab nukrus.

 

Mu südames kuivab meri,

Pole kedagi, kes hoolitseks tema eest.

Mu südames varjub päike,

Pole kedagi, kes lükkaks pilved eest.

Mu huuled igatsevad suudlust,

Et püsida kaunid.

Mu hing vajab üht kallistust,

Et särada edasi.

 

Mü südames ei kostu linnulaulu,

Pole kellegile laulda.

Mu südames pole hommikut ega õhtut,

Sest lootus ärgata sest ootusest on igatsusest väiksem.

 

Igatsus paneb südame tuksuma,

Aga seni kostab see vaikselt.

Sind pole siin, et lohutada mind

Ja sa ka ei kuuleks mu karjeid

Kuni kardaksin olla pimedas.

Mu südamesse tuleb valgus siis,

Kui kuulen su häält,

Aga seegi vaid mõneks hetkeks.

 

Mu süda igatseb sind

Ja tahab olla vaikne,

Kuid ta ei suuda,

Sest vaikus on igatsusest väiksem.

 

Mu südames sajab vihma,

Sest kellele ilusad päevad?

Mu südames kuuleb vaid nuttu,

Sest kelle jaoks ta naerab?

Kui ma sind näen,

Mu süda on õnnest hullunud.

Taas särab päike

Ja kostub linnulaul

,Sest igatsus on armastusest väiksem.

 

Patīk 7