[usernames]'s blogs

Käed sügavalt taskus,

astun möllavas tuisus ja mõtlen...

,,Mis tulema peab,see tulgu!''

Ei vihka kedagi,ei armasta...mõtlen...

,,Mis on armastus?''...no olgu...

Kuid vana muretu maailma hülgan!

Käsib süda jääda,siis jään,

käsib minna,siis lähen...aga kuhu...

Siiski üle üle hangede...tuisus...ja koju,

kodu,kus on soojust,hellust,armastust...

ja mu kindlus.

Maailma parim sõber võib pöörduda inimese vastu ja saada tema vaenlaseks. Tema tütar ja poeg, keda ta hoole ja armastusega on kasvatanud, võivad muutuda tänamatuks. Need, kes on meile kõige lähedasemad ja kallimad, need, kellele oleme usaldanud oma isikliku õnne ja hea nime, võivad saatuse tahtel osutuda reeturiteks. Inimene võib kaotada kogu oma raha. See lahkub ta juurest just siis, kui ta vajaks seda kõige enam. Mõtlematu pahateoga võib inimene üheainsa hetkega hävitada oma hea nime. Inimesed, kes on valmis põlvili laskuma ja meid austama, siis kui meil läheb hästi, võivad olla esimesed, kes viskavad meie pihta kivi, kui ebaõnn…

Nutke mu pisarad silmadesäraks,
hingake südamed tunnetest priiks.
Muutke pimedus tunneli avaks,
et hommik võiks saada alguse siit.
Nutke valud mu rõõmukarjeks,
vaikige kõigest, mis ütlema peaks.
Ärge loobuge nii lihtsalt mu palvest,kui just olnu...ei osutu lõputuks veaks...!

Mägedeharjadel viimane lumi,
kruusateedelt on kadumas jää,
katuseharjadel puhkavad tuvid,
ja purikate sulanud hääl.

Ma ei taha langeda veel
ja jalge all tallutuks saada,
tahan hõljuda teel
ja igaveseks kevadeks jääda.

Aeg nõuab oma
ja vahel tahab võtta,
raatsimata tagasi anda.

Punkti asemel koma,
sihitult tõttab,
elulainetel laseb sind kanda.

Homne pole sama,
eilne tuleb sügavale matta,
las rahutu kajakas lendab.

Sa väsinult lamad,
lased tekil end katta,
iga pisimat puhkehetke hindad.

Ükskõikselt kustutad komad,
valmistud minema sõtta -
halastamatult ise-ennast ründad.

Aeg saab sinu omaks,
elulained ei jaksa sind võtta,
võidukalt üle neist lendad.

Ma elusse usun kui puhtasse kulda,
igas killus näen terake tõtt,
ma jalutan tasa kesk mustavat mulda,
rukkilill hellalt mul puudutab kätt.

Saatusesse usun kui määrajasse teel,
iga hetk on millekski loodud,
ootavas homses on salapära veel,
on eilseid, mis tagasi toodud.

Ma armastusse usun kui päikesesse taevas,
igas kiires on tükike elu.
Pea kohal rändavad pilvede laevad,
see kõik on nii päris, see kõik on nii ilus.

Ma elusse usun kui puhtasse kulda,
ootan homseid, milles salapära veel.
Hingates enesesse kodumaa mulda
tean - saatus on määrajaks teel.

Kell tasa tornist kesköötundi
teatab,
mustmiljon tähte särama siis
lööb.
Sa seisata-aeg korraks
peata
ja tunne südames, et käes
on jõuluöö.
Sa süüta oma käega kuusel
küünlad
ning usu homsesse-kõik
päevad õnne täis.
Hetk minevikust proovi kinni
püüda,
mis Sulle õnne tõi või kaunis
näis.
Ja salasoovid sosista Sa
tuulde
ning otsi üles oma hoburaud,
üks suudlus kingi salaja Sa
suule
ja sule jõuluuneks oma
silmalaud.

HÄID JÕULE!