[usernames]'s blogs

sõpruus no mis on teie jaoks sõpruus iga üks ei sa isegi sellest aru mis on sõpruus nagu ka ei saada sellest aru mis on tegelt armastuus ja kuidas se tegelt haiget teeb me hingele ja meile endile no aga kirjeldage mis on armastuus paari sõnaga ma näiteks võin vaadata kuud imetleda päikest ja vaadata neidu kellest hoolin aga kas ma tõesti oskan öelda mis on armastuus vaevalt armastuus asuub meie südamees seda saame väljendada vaid homa hingest ja oma tunnetega aga kas me ika alati käitume õigesti ja teeme seda või mitte seda ei tea meist keegi armastuus on…

ongi keerukas ja raske samas ka känuline ja raske aga vahest ka tore

Armastus on nagu palavik:ta sünnib ja kustub,ilma et tahtel oleks sellega midagi tegemist.

Elu ilma armastuseta on nagu aasta ilma suveta

ehel on armastus muust elust eraldi, naisele on see kogu elu.

Poiss vannub truudust põlvili maas, kuid unustab selle kui ülesse saab.

Armastus on nagu nakkushaigused. mida enam neid kardetakse, seda vastuvõtlikumad neile ollakse.

Kurbuse kõige kõrgemal astmel pisarad puuduvad.

Parim kättemaks vihale, on naer!

Ära lase väiksel arusaamatusel lõhkuda suurt sõprust.

a pole pika vihaga- maksan kätte ja unustan!

a andestan, kuid ei unusta.

Kes lakkab olemast sõber, polnud seda kunagi.

"Sõber" on vahel sõna, millel puudub mõte.

Otsides paremat, kaotad ka selle, mis oli hea!

KUI KEEGI OLEKS MULLE PAAR KUUD TAGASI ÖELNUUD ET KÕIK ON KORRAS

JA KUI MIND KALLISTATII JA ÖELDI JA MIND TOETATI SELL RASKEL AJAL SIIIS NAERATASIIN

AGA SÜDAMEES OLI VALU AGA TEA SULL OLI ÕIGUS

JA SE ON KII NII MA LEITSIIN TA

KUI TEDA NÄEN MA NAERATAAN

KUI TAST KUULEN SEE TEKITAAB MUS ERILISE TUNDE

OMA OLEMAS OLUGA PANEB TA MIND NAERATAMA

EI SA ISEGI ÖÖSITI UND KUNA MÕTLEN TALLE

ELU ON PAREMAKS LÄIND SE PÄIKSEKIIR PANEB MIND NAERATAMA

ARMASTUUS ON NAGU SISEMINE TUNNE MIDA SISEMISELT…

Sõprus ei küsi.. .

Sõprus ei küsi, kui palju sa kaalud,

oled Veevalaja, Kalad või Kaalud.

Sõprus ei küsi, kus olid nii kaua -

kui tuleb sõber, katad vaikides laua.

Sõprus ei küsi, olid kaugel või ligi:

sõber teab niigi - kui pidi, siis pidi.

Sõprus ei küsi:"Kas oled mu sõber?"

Ta tuleb targu, kui su ihu on nõder.

Ta ei küsi kui pruut:"Kas olen sul ainus?"

Ta toob pudeli veini ja toetab su vaimu.

Sõprus iial ei küsi, kes noorem, kes vanem:

ta on nagu vein - kui vanem, siis parem.

tean isegi kui sa ei kuula mind jgatsen sind ei suuda ilma sinuta tihti öösel ma põgeneda tahaksin kas või nahast välja joosta sinu juurte joosta tahan tunda tulist valu kuna armastan sind nii võrd palju

miks sind ei ole kui vajan su lohutust miks sind ei ole kui kõik on hall miks sind ei ole kui süda tahab seiskuda miks sind ei ole kui ma sind vajan

Mõnel hommikul väsinult küsid,
kas tasubki paotada ust,
kas naeratus ka veel püsib,
kui taevas on rusuvalt must.
Kogu elu kui lõputu äri,
tulles laostunult teadmata kust,
ära iialgi eneselt päri,
kas võib kaotada naeratust.
Väljas tänavail ükskõiksus kajab,
tasa esikus avaneb uks.
Keegi ki su naeratust vajab,
kui ta jääbki ehk tundmatuks

Ma kirjutaks sulle midagi ilusat,

kirglikku, kurba, rõõmsat või valusat.

Kuid mitte midagi mul pähe ei tule.

Peast segi läinud vast olen.

Segi sinust, minust ja meist.

Sellest, et armastame teineteis...

Segi olen sellest et oled nii hea,

sinupärast on segamini mu pea...

Ei suuda nii süüa, ei juua, ei teha,

iga rakk igatseb sind mu kehas.

Ma igatsen ühte puudutust aind...

Ei kahte, kolme, miljonit

Üks väike suudlus ei teeks ju paha?

Olgu ma luban, et rohkem ei taha,

tegelt pidin sulle ju ma

ühe armsa luuletuse kirjutama.

Loodan, et seekord saan andeks ma veel,

järgmine kord neid tuhandeid teen