Meie aja paradoks on see, et meil on kõrged majad, aga madal taluvuslävi; laiad teed, kuid kitsad vaated.
Kulutame rohkem, aga omame vähem; ostame rohkem, aga rõõmustame vähem.
Meil on suuremad majad, kuid vähem lapsi; rohkem mugavusi, aga vähem aega.
Meil on parem haridus, aga vähem mõistust; paremad teadmised, kuid hindame halvemini situatsioone.
Meil on rohkem eksperte, aga ka rohkem probleeme; parem meditsiin, aga kehvem tervis.
Joome liiga palju, suitsetame liiga palju, raiskame arutult, naerame vähe, sõidame liiga kiiresti, ärritume kergesti, magama läheme liiga hilja, ärkame väsinult, loeme liiga vähe, vahime liiga palju televiisorit ja palvetame vähe.
Oleme suurendanud oma nõudmisi, aga vähendanud väärtusi.
Räägime liiga palju, armastame liiga harva ja vihkame liiga tihti.
Teame, kuidas ellu jääda, aga mitte kuidas elada.
Lisame elule aastaid, aga mitte aastatele elu.
Oleme käinud kuul, aga tänavat ületada ja oma naabriga tutvuda on raske.
Teeme suuri, mitte häid, tegusid.
Puhastame õhku, aga määrime oma hinge.
Allutasime aatomi, aga ei saa jagu oma eelarvamustest.
Kirjutame rohkem, teada saame vähem.
Planeerime rohkem, saavutame aga vähemat.
Õppisime kiirustama, aga mitte ootama.
Loome aina kiiremaid arvuteid, kus hoitakse aina rohkem informatsiooni ja mis sülitavad välja rohkem koopiaid kui kunagi varem, kuid suhtleme aina vähem.

See on kiirtoidu ja halva seedimise, suurte inimeste ja väikeste hingede, kiire kasumi ja raskete suhete ajastu.
See on suuremate perekondlike sissetulekute, rohkemate lahutuste, ilusate majade ja purunenud kodude ajastu.
See on lühikeste vahemaade, ühekordsete mähkmete, ühekordse moraali, üheöösuhete, ülekaalulisuse aeg.
Tablettide aeg, mis teevad kõike: ergutavad, rahustavad ja ka tapavad meid.
See on üleküllastatud vitriinide, aga tühjade ladude aeg.
See on aeg, kus tehnoloogia lubab sellel kirjutisel jõuda teieni, samal ajal võimaldades seda jagada või lihtsalt vajutada „Delete“ nuppu.

Pidage meeles ja eraldage rohkem aega nendele, keda armastate, sest nad ei ole teiega igavesti.
Pidage meeles ja kallistage oma lähedast inimest, sest see on ainuke aare, mille saate anda kogu puhtast südamest ja mis ei maksa sentigi.
Pidage meeles ja öelge „Armastan Sind!“ oma armsatele inimestele, kuid esmalt tundke seda ise.
Suudlus ja kallistus võivad siluda iga tüli ja ebameeldivuse, kui need tulevad südamest.
Pidage meeles ja hoidke üksteisel käest, hinnake neid hetki, kui olete koos, sest ühel päeval seda inimest ei ole enam teie kõrval.

Leidke aega armastusele, leidke aega suhtlemisele ja leidke aega võimalusele jagada oma mõtteid!
Elu ei mõõdeta hingetõmmete järgi, vaid hetkede järgi, mil hing kinni jääb!

(George Carlin)