Sügavalt sisimast ma teadsin, et ma olin loodud sellesse maailma, et õnnelik olla. Ma olin maailmale keegi, kes tähendas kellelegi midagi. Mind armastati, nagu mina armastasin neid. Mul oli armastav perekond ning abikaasa. Ma teadsin, et ma sobin siia. Mul olid „Head“ sõbrad, kuid nad jätsid mu hätta. Kui olime sattunud pahandusse. Mu maailm ei olnud enam see lilleline ning ma ei näinud enam kõike positiivselt. Kõik minu ümber oli negatiivne ning ma ei suutnud seda uskuda. Mu abikaasa keeras mulle selja, võttes mult lapse õigused. „Ärge viige teda ära. Palun teid, ärge jätke mind üksi!“ Mäletan ma hästi, kuidas mu poeg kisas, kui mind käeraudadega ära viidi. Ma nägin seda õnnetut ning kurba pilku tema silmades. Mul oli piinlik istuda politsei autosse, kuigi ma olin ise seal kunagi töötanud. Nad teadsid must kõike ning ma teadsin reegleid, millest ma hoidusin. Kuid sõbrad lavastasid mu süüdi.

Nüüd ma istun siin koledas ning jubedas kongis, koos kaaslasega, kes on tapnud mitmeid inimesi. Ma ei ole suutnud isegi üht maha lasta, rääkimata sellest, miks mind kinni panti. Seinad on täis kleepitud naistest ning igasugustest masinatest, mis on võimalik väljas pool vanglat saada. Ma tahan ära siit, igavesti. Mul on jäänud veel 2 aastat istuda, siin kõledas vanglas. Ma olen saanud selle kolme aasta jooksul kaks kirja oma pojalt ning ühe oma naiselt. Täna saab täpselt tähtaeg mil mul saab 4 aastat täis. Ma ei jaksa enam, ma ei suuda enam. Täna saabus mulle uus kiri, kuid ma ei ole suutnud seda avada ning see seisab praegugi mu padja all. Kuid nüüd on hetk mil tuleb see avada.

Kallis isa !

Ma olen halb kirja kirjutaja ,kuid ma tahaksin sulle rääkida kõigest, mida sa ei tea.
Alustuseks tahaksin, et sa vastaksid ka mulle ning mu küsimusele.
Kuidas läheb, isa ? Ma tean, et see pole kõige parem küsimus, kuid mul pole midagi muud küsida.
Isa, täna on mu sünnipäeva ma saan 19 aastaseks, kuigi ma olen juba täiskasvanu,
vajan ma sind ikkagi. Ma tahaksin endale isa, kes toetab mind, kellele saan ma rääkida kõigest,
kõigist. Muidugi olen ma õnnelik, et mul on armastav ema, kuid ma tahan endale isa.
Ma sain endale poolõe. Ta on kolme nädalane, emal on uus mees ning ta soovib, et ta oleks
mulle isa eest, kuid me ei saa hästi läbi. Ma ei suudnud selle mehega ühe katuseall elada ning
alati, kui ta koju tuli läksin ma välja või istusin terve aeg enda toas.
Ma lõpetan see suvi kooli. Ma olen psüholoog, isa. Ma tahan inimesi aidata, kes ei saa endaga hakkama või kes on seal kus sina praegugi.Mul on alati iha, kedagi väiksemat aidata, last, kes on näinud pealt mõrva või on ise selles osalenud.
Ema abiellub kahe nädala pärast ning siis nad lähevad Tallinnasse elama. Ma tahaksin sind nii näha. Isa, ma igatsen sind. Kohutavalt. Sa ju tead, et ma armasan sind .
Ma tahaksin sulle rääkida asjadest, millest ema ei tea, isegi mitte tema uus abikaasa.
Mul on tavaliselt tunne, et ma lõhken ning ei suuda enam kõike oma sees hoida.
Ma tahaksin, et sa teaksid. Isa sa oled vanaisa, just eile kell 23:30 sain ma isaks. Jah, ma olen nüüd noor isa ning mul on tütar. Tema nimeks sai Merily. Ma abiellun 1. Mail. Ma valisin just selle päeva, sest siis on sinu sünnipäev ning siis ma saan seda tähistada iga aasta, koos oma naisega. Ma ei ole sulle rääkinud, oma tüdrukust. Ta on väga hooliv, mõistev ning heasüdamlik. Ta nimi on Liis – Mari.
Ma proovin sulle kirjutada veel, kuid ma ei tea millal . Ma ei suuda kõike, siia ühte kirja kirjutada, niiet kannata. Sa ju tead mind ja mõistad mu muret.

Sinu poeg, Chris.

Ma tänan sind, kallis. See oli ilusaim kiri, mille ta kirjutas. Ma olen vanaisa. Ma ei suuda uskuda seda, et mul on lapselaps. Ma väga tänan sind, et sa mulle üldse viitsisid kirjutada. Aitäh sulle, poeg ! Ma tean, et see ei ole võimalik. Kõik selle aastaga, mil ta ei kirjutanud mulle. See lihtsalt pole võimalik. „Härra Green. Ülemus tahab teid näha. Tulge kaasa,“ koputati trellidele. Ma astusin vaikselt välja suundudes kabineti, kus ootas mind boss. „Istuge,“ lausus ta, kui olime sisse astunud. Mees ulatas mulle kirja mille ma võtsin vastu. „Palun loe,“ ütles Hr, King ning ulatas mulle kõik mu varanduse, kui mind vangi toodi. „Meil on väga kahju, et teie pidite selle pärast vangis istuma. Me saime juhtlõngadele jälile ning meil on südamest kahju, et te ei saanud oma pojatütre sünnil olla. Kuid te saate olla oma poja pulmas.“ Ma ei uskunud seda ning lugesin edasi. „Te olete vaba,“ olid viimased sõnad, kui mu süda üles ütles.

Patīk