„Noh, kas sa usud või ei?“ küsis poiss vaikselt ja vaatas tüdrukule sügavalt silma.
„Usun mida?“ vastas tüdruk kergelt ehmudes.
„Sa kuulsid küll,“ rääkis poiss edasi, „ma just küsisin sult seda. Kas sa usud üleloomulikku jõudu või ei?“
„Ma ei tea,“ ütles tüdruk häbelikult.
„Kuidas
ei tea?“ hakkas poiss peaaegu pettunult rääkima, „ei saa olla, et ei
tea. Kas sa usud või ei? Mõtle hoolikalt ja siis vasta. Ma olen kindel,
et sa tead vastust.“
„Miks sa teada tahad?“ päris tüdruk uudishimulikult.
„Sel on väga lihtne selgitus,“ vastas poiss muiates, „siis ma saan teada seda, kas mul tasub sulle seda tõestada või ei.“
„Mida tõestada?“ küsis tüdruk rõõmsalt naeratades.
„No
sa üldse ei kuula,“ rääkis poiss tüdrukule vastu naeratades,
„üleloomulikku jõudu muidugi! Vaat, kui sa usud seda isegi, siis mul
pole mõtet seda sulle tõestada, aga kui sa ei usu, siis ma tõestan seda
sulle.“
„Miks just nii pidi? Kas pole mitte targem seda tõestada siis, kui usutakse?“ rääkis tüdruk lõbusalt.
„Sel
pole mitte mingisugust tähtsust, kas on targem või ei, kuid kui
hoolikalt mõelda, siis paistab minu variant ikkagi parem. Võib olla
sinagi saad sellest kunagi aru, võib olla mitte. Ka sel pole mingit
tähtsust. Kõik asjad ei peagi alati arusaadavad olema,“ vastas poiss.
Tüdruk
vaatas poissi sõnatult ja hakkas juba suud avama, et talle vastata,
kuid poiss jätkas rääkimist, „Tead, ma teen sulle asja lihtsamaks. Sa ei
pea mulle ütlema, kas sa usud või ei, vaid sa hoopis näitad seda
mulle.“
Poiss võttis enda viigipükste taskust mingi asja, kuid
tüdruk ei saanud veel aru, mis see oli. Ta oli väga elevil ja päris
poisilt huvist, „mis see on?“
Poiss naeratas ja näitas tüdrukule
taskust võetud asjakest. See oli ilus sõrmus, mis oli kaunistatud ümbert
ringi väikeste smaragdidega. Imestunud tüdruku suu avanes ja ta ei
osanud selle kohta midagi öelda.
Poiss jätkas rääkimist, „see sõrmus on sulle. Sa tõestad mulle oma usku vastavalt sellele, kumba kätte sa selle paned.“
„See on liiga kallis! Ma alles täna kohtusime ja ma ei saa nii kallist kingitust vastu võtta,“ segas tüdruk vahele.
Poiss
jätkas selgitades, „seda see sõrmus kindlasti pole. Seda sul vaja karta
pole. Sel sõrmusel pole väärtust. Kui mõni juviir seda vaataks, siis ta
ütleks, et see on mingi odav võltsing, aga tegelikult seda see
kindlasti pole ja see on kohe kindlasti ainulaadne. Ma saaks selle
sarnaseid sõrmuseid nii palju kui tahaks, kuid need kõik oleks siiski
erinevad. Erinevused on vastavalt saaja iseloomule. See sõrmus on sinule
mõeldud, kui sa seda ei taha, siis sa võid selle vabalt minema visata,
kuna see sõrmus ei kuulu mitte kellelegi teisele, kui sulle. Ja pealegi
kas valentini päeval ei peaks sinusugustele neidudele kingitusi tegema?“
Tüdruk naeratas selle peale, ja oli sellest jutust natuke segaduses, kuid jätkas vaikides poisi kuulamist.
„Sõrmusega
on sellised lood: kui sa paned selle endale parema käe sõrme, siis usud
ja ei vaja tõestamist, et siin maailmas on üleloomulikke asju olemas;
kui sa paned selle vasaku käe sõrme, siis sa ei usu ja tahad tõestust
näha.“
Poiss ulatas sõrmuse tüdrukule, kes selle vastu võttis ja jäi seda seda vaikselt imetlema.
Peale
natukest vaikimist küsib tüdruk, „aga mida siis, kui usud ja tahad
ikkagi tõestust näha või kui ei usu ja ei taha ka uskuma hakata?“
Poiss muigas ja vastas, „selliseid variante lihtsalt pole ja need pole ka minu teha ja alati on kõik siiski valida suutnud.“
Tüdruk päris mängleva imestusega, „kas sa ajad selliseid jutte siis igale tüdrukule, keda sa iga päev kohtad?“
Poiss
vastas ausalt, „ei, muidugi mitte! Mitte igale tüdrukule ja kindlasti
mitte iga päev, kuid see pole hetkel tähtis. Hoopis näita mulle parem,
kas sa usud üleloomulikkusesse või ei – pane sõrmus sõrme. Ma vastan su
eelmisele küsimusele natuke hiljem.“
Tüdruk vaatas poisile näkku
ja siis vaatas sõrmust. Ta mõtles pingsalt ja oli lõpuks otsuse teinud.
Sõrmus libises kergelt vasaku käe sõrme.
„Mis nüüd?“ küsis tüdruk uudishimulikult, „kuidas sa siis mind uskuma kavatsed panna?“
„Miks
ma seda peaks tegema?“ päris poiss südamest naerdes, „sa usud seda ju
isegi. Sa panid sõrmuse sinna sellepärast, et tahtsid tõestust näha.“
„Kust sa seda teadsid?“ küsis tüdruk imestunult.
Lõpetanud
naermise hakkas poiss edasi rahulikult rääkima, „seda oli sinu pilgust
näha. Täpsemalt mul pole aega selgitada, kuna tänane päev hakkab kohe
läbi saama. Kuid mul on veel aega vastata sinu varem esitatud
küsimusele.“
„Kell saab kohe kaksteist. Sa mõtled midagi tuhkatriinu sarnast?“ segas tüdruk korra vahele.
Poiss
jäi korraks mõttesse ja siis jätkas, „mitte just seda, aga midagi sinna
poole. Nüüd ma vastan su küsimusele, et kas ma annan sõrmuseid
igaühele, kuna teadsin, kuidas teised sellele reageerinud on? Vastus
sellele on kindlasti ei. Sina oled esimene ja viimane. Lihtsalt on palju
minusuguseid ja ka palju tüdrukuid unistustega, kellest mõni võib leida
minusuguse poisi. Kes või missugused me täpsemalt oleme, seda ma ei
oska öelda, kuid see pole nii tähtis, kui see, et sina said endale minu
ja sinule ma ka jään. Kui sa enam ei vaja mind, siis ma lõpuks lihtsalt
kaon su elust sama kiiresti, kui olin täna sinna tulnud“
Tüdruk
vaatas imestunult ja isegi natuke kohkunult poisile otsa. Ta kohkus veel
rohkem, kui märkas, et poiss hakkas läbi paistma ning hajus järjest
rohkem.
„Mida see tähendab? Ma vajan sind veel, sa ei tohi kaduda!“ ütles tüdruk kiiresti.
„See
tähendab, et tänane päeva on läbi ja koos sellega ka minu aeg, vähemalt
selleks aastaks. Ma usun sind, kuid kahjuks see ei ole minu teha. Ma
olen siin päevas kinni ja ma ei saa siit lahkuda. Kui sa tuled järgmine
aasta samale peole, siis tulen ka mina, sinu uskumine toob mu tagasi,“
vastas poiss ja kadus täielikult.
Tüdruk jäi vaatama kohta, kus
poiss oli natuke aega tagasi olnud, hoides käega kinni sõrmes olevast
sõrmusest, ainukesest asjast, mis oli poisist maha jäänud mälestuseks.
Pašlaik nav neviena komentāra
Atstāj komentāru, un uzsāc diskusiju!