"Sest ma olen naine",vastas ema.

"Ma ei saa aru",ütles poiss.

"Seda sa ei mõistagi",vastas ema poissi kallistades.

Poiss küsis isalt:"Isa, miks ema mõnikord nutab,kuigi midagi halba pole juhtunud"?

...Isa vastas:"Kõik naised nutavad vahel põhjuseta."

Aastad möödusid ja see väike poiss kasvas suureks ja sai meheks,aga imestas endiselt,miks naised nutavad.

Viimaks pöördus ta oma küsimusega Taevaisa poole.

Taevaisa vastas:

"Naist luues tahtsin,et ta oleks täiuslik.Andsin talle õlad,mis oleksid nii tugevad,et jõuaksid kanda kogu maailma ja nii õrnad,et neil võiks puhata lapse pea.Andsin talle sellise hingejõu,et ta kannataks välja sünnituse valu ja kõik teised valud.Andsin talle niisuguse kartmatuse,et ta ei kõhkle appi minna ja kurtmata hoolitseda haavatute,haigete ja väsinute eest.

Andsin talle südame,mis suudab armastada lapsi ka siis,kui nad on tänamatud ja ülekohtused.Andsin talle tugevuse olla oma mehele puudustest hoolimata toeks.

Ja lõpuks andsin talle pisarad ja õiguse nutta,kus vaja.

Mõista mu poeg,et naise ilu ei ole tema riietes,soengus,ega ehetes.

Naise ilu on silmades,kus avaneb uks tema südamesse...sinna,kus elab armastus".