Me ei salli, kui meile ei räägita tõtt, kuid ei suuda iseendaga ausaks jäädagi. Tegelikult ei tea ma ise kunagi, mida ma tahan, või vajan. Kui miski on juba juhtunud, alles siis saan aru, kas see oli mulle eluks vajalik või mitte. Kõik mis tulema peab, tuleb niikuinii, tormata ei tohi. Nii mõnigi on öelnud, kuidas ta midagi vajab ja kui väga ta ühest või teisest asjast puudust tunneb, mõeldes homme hoopis vastupidi ja tagantjärele eilsele päevale-miks ma nii mõtlesin? Kui mult küsitakse, miks ma mängin inimeste tunnetega, ei oska ma vastata, ma ei tunnistagi endale, et ma seda teen. Kes üldse tunnistab? Ma tean ainult seda, et ma mängin selliseljuhul ka iseendaga - ma ei tunne end piisavalt hästi, et olla kindel oma soovides ja mõtetes, proovida jääda iseendaga ükskord ka ausaks;)

Patīk 3