Vaata, päike pole enam madalal
ja kuu on öösel nõnda selge.
Nüüd seisatame koos siin kaldapeal,
kõik tundub imeliselt kerge.

Me soojad käed on üheks sulanud,
vaatan vargsi sinu meelast suud.
On päevi, kuid ja aastaid halatud,
nüüd korraga on süda imeliselt suur.

Nii muretu ja rahulolust veidi totter,
just täpselt nii võin täna üle aja öelda.
Ei miskit maailmas me vaja enam rohkem,
nüüd õnne peale ometi on aega mõelda.

Patīk 4