Armastus on tunne. Milleks on inimesel tundeid vaja? Psühholoogia ütleb: selleks, et oma vajadustest aru saada. Iga tunde taga on vajadus. Nälg näitab, et keha on vaja toita, viha näitab, et midagi vajab muutmist, õnnetunne ütleb: jätka samamoodi, kõik on hästi. Oma tunnet ära tundmata ei saa ka teada, mida on vaja. Nõnda on kaunis keeruline elada, siiski arvavad paljud inimesed, et oma tunnete eiramine või mahasurumine on kasulik. Kas ikka on, selle üle arutleb konsultant Tiina Mariam Reinsalu.

Inimese emotsionaalne olemus on nagu sibul. Väljaspool klišee, mask – valvenaeratus, viisakas pealiskaudne tere. Järgmine on rolli tasand. Olen inimene, ema, autojuht, loomaarmastaja... Roll näitab vaid piiratud osa minust. Suhtlemine toimub kindlates raamides. Ma ei taha, et aastakümneid üle leti tuttav müüja mulle oma abieluprobleemidest rääkima hakkab, see ei mahu rolli raamesse. Rollid teevad suhtlemise lihtsamaks ja etteaimatavamaks. Häda tekib siis, kui samade inimeste vahel on mitu rolli ja neid ei suudeta lahus hoida. Kui partnerid töötavad koos, kanduvad ametialased ebakõlad isiklikku suhtesse ja vastupidi. Sageli unustatakse lapsevanema rolli kõrval ära armastaja oma.
Edasi on sõpruse, usalduse kiht, kus esimest korda näitan oma haavatavust – mida usun ja loodan, mida kardan, mis meeldib või mitte, mis teeb haiget. Siis tuleb hirm, püüd kontrollida, segadus, vältimine. See on kaitse, sest sõbratsoonis inimene on nii lähedal, et ta saab mind ja mu elu mõjutada. Hirm ütleb: ole tähelepanelik ja otsusta, kas lükkad ta kaugemale, jätad sinnasamasse või lubad veel lähemale. Sest jäänud pole muud kui tuum, sisim olemus, baasemotsioonid. Keskmesse lubatakse elus ehk ainult paar inimest, vahel isegi mitte iseennast.
Baasemotsioone on vähe: kurbus, viha, rõõm, seksuaalsus, vahel lisatakse sinna ka lootus ja häbi. Kõik teised eristatavad tunded on nende variandid. Armastuse võib asetada rõõmu ritta.

Tunne oma tundeid

Tunnete, ka armastuse tundmise võime on samuti kihitine. Mõned on jäänud nii tuimaks, et ei taju oma tundeid isegi tugevate emotsioonide mõju all viibides, kuigi need on kõrvalseisjaile selgelt näha. On inimesi, kes oma emotsioone ei taju, aga märkavad käte värisemist, südamekloppimist või mõnd muud tundega kaasnevat kehalist reaktsiooni. Nemad kipuvad tablette võtma või alkoholist abi otsima, et keha rahustada. Aga kergendus on ajutine, kuna tunnet teadvustamata ei ole võimalik reaktsiooni tegelikku põhjust leida. Mõned tajuvad ebamäärast tundeenergiat nagu tihedat udu enda ümber, millest aru ei saa, ja on siis haavatavad ning segaduses.
Kvalitatiivselt hoopis kõrgem tase on võime tundeid sõnastada. Tunded tekivad sügaval aju keskmes sarnaselt roomajate ja imetajatega, nende sõnadesse panemine nõuab ajukoore kaasamist. Nii on juba võimalik tundeid juhtida.
Järgmisena hakkame eristama peenemaid tundevarjundeid ja nende kombineerumist (näiteks armukadedus = viha + häbi + hirm + valu).
Edasi tuleb tunde ja selle põhjuse seostamise, analüüsimise oskus; siis empaatiavõime – teiste inimeste tunnete tajumine; lõpuks interaktiivsus – võime ette näha erinevate inimeste tunnete koosmõju.

Paitus sõna või teoga

Armastust peetakse üheks tundeks. Seda pole osatud kunagi üheselt määratleda, pole olemas isegi erinevaid sõnu eristamaks näiteks armastust raha vastu armastusest partneri vastu. Mõned teadlased on nimetanud armastust muutunud teadvuse seisundiks, millel on ajutise psühhoosi tunnused. Aga elu armastuseta ei ole kuigi ihaldusväärne.
Näiteks avastas Ameerika psühhiaater R. A. Spitz lastekodulapsi uurides, et imikutel, keda piisavalt sülle ei võeta, jääb seljaaju areng kängu. Ka suhtlusvaeguses täiskasvanul kipub kesknärvisüsteem dehüdreeruma ja kärbuma. Tekkiv energiapuudus, apaatia ning kaalulangus võib lõppeda surmaga. Armastuse puudus on tihti ka emotsionaalsete häirete taga.
20. sajandi keskel arendasid psühhiaatrid Eric Berne ja Claude Steiner välja teooria, mis käsitleb suhtlust kui puudutuste vahetamist. Paitus ehk puudutus (ingl k stroke) on selle teooria järgi suhtlusühik – iga transaktsioon, mida teine inimene tajub. Ellujäämiseks on neid paitusi vaja samamoodi kui toitu, jooki või peavarju. Kui positiivseid paitusi (siiras heasoovlik tähelepanu) pole saada, lepitakse negatiivsete torgetega (alandavad, võrdlevad, võltsid, iroonilised tähelepanuavaldused), sest ehkki tunne on halb, aitavad need elu säilitada.
Puudutus on igasugune kahepoolne suhtlus. See võib olla nii füüsiline, verbaalne (kompliment, tunnustus, tähelepanu, kriitika) kui ka väljenduda tegudes (naeratus, kuulamine, reageerimine, teene, kingitus). Kõige sagedamini pöörame tähelepanu asjadele, mis pole päris hästi, kasutame otseseid või maskeeritud torkeid.

Sisemine kriitik

Kõik, mis on korras, tundub normaalne. Siiralt nii ennast kui ka teist tunnustada on kaunis raske, kuidagi piinlik. Sekkub sisemine kriitik oma monoloogiga: “Ära kiida, teed end vaid lolliks. Sinu kiitus on ebasobiv, saamatu, kohmakas, sa jätad endast tobeda mulje. Näib, nagu kleebiksid end külge. Kui näitad välja, et see sulle meeldib, siis pärast ise häbened. Igal juhul mõjub su repliik ebasiirana, sa ei tunne teda ju üldse – milleks riskida?” – “Ära küsi, mida nad sinust arvavad, see on rumal. Ilmaaegu näitad välja, et oled tunnustusenäljas. Niikuinii sa ei saa vastust, ära ole nii lapsik, et tähelepanu norid.” – “Ära ole kiitusega nõus. Sa pole seda ära teeninud, see tunnustus on ju võlts, pealiskaudne viisakus. Nad tahavad niimoodi sinust ainult lahti saada.” – “Ära ütle, et sedasorti tähelepanu sulle ei meeldi, muidu rikud suhted päris ära ja jääd üksi nurka istuma. Tema teab paremini, mida sa väärt oled ja mida sul vaja on.” – “Enesekiitus läheb haisema, pole siin millegi üle uhke olla. Puhas upsakus. Iseennast esile tõsta on alandav ja rumal. Ega sa nii näljas ka pole.” Kas tuleb tuttav ette?
Sisemine kriitik on arvustav ja nõudlik sisehääl alateadvuses, kes ei luba meil ei endast ega teistest hästi mõelda ega millegagi rahul olla ning karistab iga mõtte või teo eest, mis ei allu tema rangetele reeglitele. Tema on see, kes lämmatab rõõmu ja julguse armastada.
Kriitik kujuneb välja umbes seitsmendaks eluaastaks ja on segu vanematest, sugulastest, sõpradest ja õpetajatest, kes püüdsid meid vägisi kaitsta, kontrollida ja meiega manipuleerida. Tema algne eesmärk on hoida meid valu ja pettumuse eest, kuid langeb äärmusse ning muutub ahistajaks.

Paituste säästumajandus

Kriitik istub igaühes meist ning on peamine põhjus, miks elame nn paituste säästumajanduse tingimustes. Lapsel tekib ettekujutus sellest, kes ja missugune ta on teda ümbritsevate inimeste sõnade, hoiakute ja tegude põhjal. Kui tal on vaja loobuda oma vajadustest ja tunnetest, et saada heakskiitu ja armastust, kui tema armastuseavaldusi ei võeta alati vastu, kasvab ta inimesena kängu ja käitub niimoodi ka omaenda laste ja kõigi ümbritsevatega. Tema arvates on poolehoid ja armastus vaja välja teenida. Tunne, et ma pole armastatud või et ma pole armastust väärt, on depressiooni alus. Seega on kriitiku ohjeldamine paituste jagamisel ja armastama õppimisel kõige tähtsam asi.
Võime armastada tekib siis, kui inimene saab ning jagab piisavalt paitusi. Siis tunneb ta end turvaliselt ja eeldab, et teiste suhtumine on toetav kõikides olukordades. Niimoodi muutub armastus püsivaks seisundiks, eluhoiakuks.

Patīk 2