Ju sireli siniseid tähti
on anastand tuuled ja põrm,
kuid rooside kuumi lehti
võõral müüril veel silitab sõrm.
Kõik hingab hüvastijättu,
ja kõigub jäämise tund.
Mis külma kaugusse rettu
jalg astuma valmistund!
Ma lehvitan rätikuga,
jään tagasi vaatama...
Ons lootus vaid nagu juga,
mis langeb ja tõusta ei saa?
 

Patīk 7