Ateism, kui konkreetne seisukoht võib olla kas usk jumala(te) mitte-eksisteerimisse või teismi eitamine. Üldjoontes defineerituna on ateism usu puudumine jumalasse või jumalatesse – nö. mitteusk.

Paljud ateistid on omasõnul skeptilised kõigi üleloomulike olendite eksisteerimise suhtes, empiiriliste tõendite, mis oleksid võimelised jumaluste olemasolu tõendama, puudumise tõttu. Teised eitavad jumalusi filosoofilistel, sotsiaalsetel või ajaloolistel kaalutlustel. Kuigi paljud ateistid väidavad end järgivat sekulaarseid väärtushinnanguid, nagu näiteks humanism ja naturalism, puudub ateismil ühenefilosoofiline tõekspidamine. Lisaks eelmainitule puudub mõnedes religioonides, nagu budism ja jainism, usk jumalasse kui reaalsesse isikusse, mistõttu võib ka neid liigitada ateismi alla.

Ateism, kui termin, pärineb algselt halvustavast epiteedist inimeste või uskude kohta, mis ei ühildunud tõeks peetud religioonidega. Vabamõtlemise, teadusliku skeptitsism ja religioonikriitika levikuga hakkas termin omandama spetsiifilisemat tähendust, mistõttu kasutatakse seda üha enam iseloomustamaks oma usulisi veendumusi või nende puudumist.

[redigeeri]Etümoloogia

Kreeka keelne sõnaαθεοι(atheoi), papüürusel – tavaliselt tõlgituna, kui 'need, kes elavad jumalata'.

Antiik-Kreekas tähendas omadussõna Atheos „jumalata“. Sõna hakkas ilmutama konkreetsemat tähendust(aktiivsemat jumalata olemist), 5. sajandil eKr, omandadesdefinitsioonid, nagu „jumalat eitama, ebajumalik“, asendades eelnevat tähendust (asebes) “jumalakartmatu“. Tänapäevasemad tõlked klassikalistest tekstidestomistavad sõnale atheos tähenduse „ateistlik“ ja abstraktse nimisõnana (atheotes) „ateism“. Cicero tõi kreeka keelse sõna ladina sõnastikku atheos’na. Termin leidis sagedast kasutust kristlaste ja hellenistide vahelistel debattidel, kus mõlemad osapooled kasutasid sõna halvustavas tähenduses üksteise kohta.

Inglise keelne sõna atheism(ateism) tulenes prantsuse keelsest sõnast atheisme umbes 1587. aastal. Termin atheist(ateist) tähenduses „see, kes eitab või kahtlebJumala olemasolu“ mainiti esmakordselt 1571. aastal. Seostavad sõnad ilmusid hiljem: deist (deist) 1621; theist (teist) 1662; theism (teism) 1678; ja deism (deism)1682. aastal. Deism ja teism vahetasid tänu ateismi mõjule tähendusi 1700. aastate paiku; algselt kasutati deismi tänapäevase teismi sünonüümina, kuid hiljem hargnesid tähistama eraldiseisvaid filosoofilisi doktriine.

Endine katoliku nunn ja oma paljudes töödes religioone võrdlev Briti autor Karen Armstrong (sündinud 14. november 1944) kirjutab: „16. ja 17. sajandil kasutati sõnaateist eksklusiivses kõnepruugis vaidlustes...nimetus ateist oli solvang. Keegi poleks eales unistanudki enda kutsumisest ateistiks.“ Ateismi kasutati esmakordselt enda vaadete iseloomustamiseks 18. sajandi Euroopas, ja seda üksnes enda eristamisest usust monoteistlikku Abraham’i jumalasse. 20. sajandil, tänu globaliseerumisele, laienes termini tähendus eitama kõigi religioonide jumalad, kuigi läänemaailmas peetakse ateismi enamasti lihtsalt Jumala mitteuskumiseks. Hiljuti on teatavates filosoofilistes ringides pinnale kerkinud arvamus, mille järgi peaks ateismi ümber defineerima. Selle asemel, et seda võtta kui eraldiseisvat usku, peaks see esindama eelkõige usu puudumist jumala(te)sse; taoline definitsioon on saanud ateistlikes ringkondades väga populaarseks, kuigi selle igapäevane kasutus on olnud piiratud.

[redigeeri]Definitsioonid

Diagramm, mis näitab suhet tugeva/nõrga ja otsese/kaudse ateismi definitsioonide vahel. Kaudne ateist ei ole mõelnud jumala uskumise peale; sellist ateisti kirjeldataks, kui kaudselt ilma usuta jumalasse. Otsene ateist teadlikult keeldub usust jumalasse; selline inimene kas hoidub usust jumalasse(nõrk ateism), või kinnitab enesele, et jumalat ei eksisteeri(tugev ateism).

Kirjanikud ei suuda leida üksmeelt, kuidas kõige paremini ateismi defineerida ja klassifitseerida – milliste üleloomulike olendite kohta see käib ning kas seda peaks võtma kui omalaadset uskumust või siis selle täieliku puudumist; ja kas see vajab usu teadliku tagasilükkamist. Välja on toodud hulgi erinevaid kategooriaid, kuhu ateismi erinevaid vorme võiks liigitada.

[redigeeri]Ulatus

Kuna puuduvad ühesed definitsioonid erinevates religioonides ja usundites esinevate mõistete jumal ja looja kohta, siis on ka ateismi defineerimisel esile kerkinud probleeme mitmetähenduslikkuse ja vastuolulisuse osas. Kontekstis, kus teismi defineeritakse, kui usku ühte ainsasse isikupärasesse jumalasse, liigitatakse ateistide hulka ka need kes kummardavad teistsuguseid jumalaid, sealhulgas deistid ja isegipolüteistid; vastuoluliselt süüdistasid iidsed roomlased kristlasi ateismis, kuna viimased ei kummardanud nende paganlike jumalaid. 20. sajandilon aga taoline idee langenud ebasoosingusse, kuna teismi võetakse nüüd kui usku igat liiki jumalusse.

Enim kõrvutatakse ateismi agnostitsismiga, võttes ateismi kui vaadet, et jumalat ei eksisteeri. Kahte positsiooni saab aga tõsiseltvõetavalt võrrelda nende ateistidega, kes ei väida end teadvat jumala mitte-eksisteerimist ja mõned mitte-teistid identifitseerivad end kui agnostilisi ateiste.Agnostitsismi määramise üle ateismi hulka on laialdaselt vaieldud, kuna seda saab ka vaadelda kui iseseisvat filosoofilist seisukohta – seevastu osad süüdistavad, et see oleks valetamine ateistlikus maailmavaates.

Austusest ateismi poolt eitatavate ilmingute vastu, võib ateistlik maailmapilt tegeleda alates jumala eksisteerimisest, kuni igasuguse spirituaalse,üleloomulikkuse ja transtsendentaalsusega, mida esineb näiteks hinduismis ja budismis.

[redigeeri]Kaudne vs. otsene

Ateismi defineerimine varieerub ka eeldustel, et inimene peab enne enda liigitamist ateistide hulka ka olema arvesse võtnud jumaljumala ideed, kui sellist. Ateismi on võrreldud ka igat tüüpi mitte-teismiga, sellejärgi lisades ateistide hulka ka need, kes ei usu vähemalt ühe jumala olemasollu. Taoline küllaltki laialdane definitsioon kaasab ateistide hulka ka vastsündinud ja muud inimesed, kes ei ole paljastatud teistlikele ideedele. 1772. aastal, ütles Baron d'Holbach (1723 – 1789) : „Kõik lapsed sünnivad ateistidena - neil ei ole aimugi jumalast.“ Sarnaselt pakkus George H. Smith,et „Inimene, kes ei ole tutvunud teismiga on ateist, kuna ta ei usu jumalat. Taoline liigitus hõlmab ka last, kellel on küll kontseptuaalne võime hoomata ideede kaasatust, kuid kes pole veel ideedest endist teadlik. Fakt, et taoline laps ei usu jumalat, kvalifitseerib ta ateistide hulka.“ Smith vermis termini kaudne ateism, viitamaks olukorrale, kus subjektil puudub teistlik usk ilma selle usu teadliku eitamiseta ja otsene ateism, kui selle täiesti teadlik tagasilükkamine.

Lääne ühiskonnas on arusaam lastest, kui sundinud ateistidest suhteliselt uudne. Enne 18. sajandit oli jumala olemasolu niivõrd enesestmõistetav, et tõelise ateismi olemasolu seati kahtluse alla. Oli levinud teistlik innatism – arusaam, et kõik inimesed usuvad sünnist peale jumalat, seetõttu arvati, et ateistid on lihtsalt eituses kinni. Levinud on põhjendamatu arvamus, mille järgi on ateistid kiivad jumalat uskuma kriisiolukordades ja nad tunnistavad jumalat oma surivoodil. Sellise arvamuse pooldajad väidavad, et religiooni üks antropoloogilisi eeliseid on, et see aitab inimestel paremini rasketes olukordades toime tulla – nö. rebaseurgudes ateiste ei leidu (There are no atheists in foxholes). Selle arvamuse vastu võitlejad aga toovad välja näiteid vastupidistest olukordadest – parafraseerides eelmiseid näidetega ateistid rebaseurgudes.

[redigeeri]Tugev vs. nõrk

Filosoofid, nagu Antony Flew, Michael Martin ja William L. Rowe vastandavad tugeva (positiivse) ateismi nõrga (negatiivse) ateismiga. Tugev ateism eitab üheselt, et jumal eksisteerib. Nõrk ateism aga kaasab kõik teised mitte-teismi ideed. Sellise liigitamise järgi jagunevad kõik, kes ei ole teistid, kahte liiki – tugevad ja nõrgad ateistid. Oskussõnad nõrk ja tugev on küllaltki uudsed; kuigi ekvivalentseid termineid negatiivne ja positiivne ateism on kasutatud filosoofilises kirjanduses ja katolikes apologeetikais. Selle liigituse kohaselt kvalifitseeruvad enamus agnostikuid nõrkade ateistide hulka.

Kui Martin, näitena, kaasab agnostikud nõrkade ateistide hulka, siis enamus agnostikuid eraldavad end ateismist, kuna nad ei näe seda rohkem õigustatuna, kui teismi – mõistes hukka mõlemad osapooled. Kuna nende arvates pole võimalik teadmist jumala olemasolust või mitte-olemasolust tõestada ega ümber lükata, siis vajab ateism ise teatavat irratsionaalset usku. Tavapärane ateismi vastuväide sellisele süüdistusele on, et igasugune tõestamata religioosne nähtus väärib samapalju skeptitsismi, kui iga teine tõestamata nähtus ning, et jumala mitte-olemasolu ja olemasolu tõestamatus ei ole argumentidena samaväärsed. Šoti filosoof J.J.C. Smart arutleb: „Mõnikord võib tõeline ateist end kirglikult kirjeldada, kui agnostikut irratsionaalselt genereeritud filosoofilise skeptitsismi tõttu, mis takistaks meil öelda, et me ei tea midagi absoluutset, kui võib olla välja arvata matemaatilised tõed ja formaalne loogika.“ Mõned populaar-ateistlikest kirjanikest, nagu Richard Dawkins, eelistavad teiste, agnostikuid ja ateiste üksteisest eristada vastavalt tõenäosusele, mida nad omistavad väitele „Jumal on olemas.“

[redigeeri]Termini „Positiivne ateism“ teisi kasutusi

Nagu eelnevalt mainitud on kasutatud filosoofilises kirjanduses termineid positiivne ja negatiivne ateism sarnaselt terminitele tugev ja nõrk. Oma raamatus „Positiivne ateism“ („Positive atheism“, 1972) tutvustas India ateist Gora (sünninimega Goparaju Ramachandra Rao, 1902-1975) fraasi positiivne ateism uuemat laadi kasutust. Olles üles kasvanud hierarhilises süsteemis, mis põhines suurestireligioonile, rajas Gora põhisuunad positiivse ateismi filosoofiale ja väärtustele. Positiivne ateism edendab endas moraalset austust, arusaama et religioossetel inimestel on põhjusi uskumaks, mitte ei ürita teisi veenda või jutlustada teistele ateismist; kaitsta ennast tõega, selleasemel, et vastu seista igale kriitikule ainsa eesmärgiga võita.

[redigeeri]Alused

Umbes 1495. aastal kujutatud inkvisitsiooni avalik hukkamine, mis väidetavalt sisaldas endas elusalt põletamist ja piinamisi.

Laialdasemalt liigitatakse ateismi põhimõtted praktilisteks ning teoreetilisteks. Erinevalt filosoofilisest ateismist, mis vajab konkreetseid filosoofilisi argumente, ei vaja praktiline ateism spetsiifilisi tõdesid ning võib muuhulgas tuleneda ükskõiksusest või teadmatusest jumala idee kohta.

[redigeeri]Praktiline ateism

Praktilises või pragmaatilises ateismis elavad indiviidid nagu jumalat poleks olemas ja seletavad loodusfenomene laskumata jumalikesse seletustesse, Jumala olemasolu otseselt ei eitata, aga käsitletakse kui ebavajalikku või kasutut ilmingut; jumal ei oma elus rolli ega mõjuta igapäevast elu. Üks teadusliku kogukonna kalduvustega praktilise ateismi vorme on metoodiline naturalism - „filosoofilise naturalismi omaksvõtt teaduslikus meetodis, seda ise täielikult aktsepteerides või mitte.“

Praktiline ateism võib võtta erinevaid vorme:

• Religioosse motivatsiooni puudumine – jumalasse uskumine ei ole moraalsete tegude motivatsiooni allikaks;

• jumala olemasolu probleemi teadlik väljaarvamine intellektuaalsetest püüdlustest ja praktilistest tegudest;

• ükskõiksus – igasuguse huvi puudumine jumala olemasolu kohta; või

• jumala kontseptsioonist teadmise puudumine.

[redigeeri]Teoreetiline ateism

Teoreetiline, või mõtisklev, ateism otseselt püstitab arutluskäike jumala olemasolu vastu, vastandudes tavalistele teistlikele argumentidele, nagu näiteksintelligentne disain ja Pascali Kihlvedu. Teoreetilised põhjused jumala olemasolu eitamiseks hõlmavaid psühholoogilisi, sotsioloogilisi, metafüüsilisi jaepistemoloogilisi arutlusi.

[redigeeri]Epistemoloogilised väited