Negatiivne ja positiivne vabadus

Vabadust liigitatakse negatiivseks ja positiivseks, vastav eristus omistatakse tavaliselt Isaiah Berlinile.

Negatiivne vabadus on määratletud läbi kõigi või mõnede teatud piirangute negatsiooni, st vabastust teatud piirangutest või kohustustest. See on vabadus kitsas mõttes ning ei määratle mingil viisil, mis sellest vabadusest positiivses mõttes tuleneb või kuidas seda peaks kasutatama. Seega võib ütelda, et negatiivne vabadus on vabadus millestki, seevastu positiivne vabadus on vabadus millekski, st sisuliselt on tegemist õigusega millelegi või millekski. Positiivne vabaduse määratlus märgitseb midagi väärtusena, mida on keegi või miski vaba taotlema ja sisaldab varjatult ka eeldust, et keegi või miski peaks tahtma seda taotleda.

Lihtsaimad näited negatiivsest vabadusest oleks nt vabadus mitte maksta maksu, vabadus mitte võtta osa sõjaväelisest ajateenistusest, vabadus mitte alluda käsule, kui see on vastuolus isiklike veendumustega, vabadus mitte võtta osa kehalise kasvatuse tunnist jne.

Näiteks inimene on kitsas mõttes vaba sel juhul, kui tema tegutsemisele ei tee keegi teine inimene takistusi või ei muuda tema tegutsemist mingil moel võimatuks. Samas ei ütle selline vabaduse määratlus mitte midagi selle kohta, mida inimene peaks oma vabadusega tegema, st on negatiivne määratlus. Termini negatiivne vabadus võttis kasutusele Jeremy Bentham, kes tähistas sellega sunduse puudumist. Negatiivset vabadust on muuhulgas propageerinud Thomas Hobbes, John Locke ja David Hume.

Negatiivse vabaduse piirjuhuks võib pidada anarhiat, kui selle sisuks on igasuguste piirangute puudumine, normaalsel juhul on aga negatiivne vabadus siiski määratletud mõnede kindlate piirangute puudumisega.

Positiivne vabaduse näideteks võiks olla vabadus valida elukohta, vabadus avaldada avalikult arvamust, vabadus uskuda oma veendumustesse, vabadus loometegevuseks ja elu eesmärkide määramiseks vms.

Kui määratleda positiivset vabadust kõige üldisemal tasemel, siis hõlmab see ala, kus inimene on autonoomne. Inimene on positiivses mõttes vaba siis, kui tal on kontroll oma elu üle või kui ta valitseb enda üle. Sellist autonoomiat piiravateks jõududeks peetakse tavaliselt inimese sees peituvaid jõude, nagu näiteks ihad ja tunded, mille suhtes inimene kunagi päris vaba pole. Ka on piiravate jõududena nähtud sotsiaalseid ja kultuurilisi tegureid. Selline vabaduse mõistmine oli üldlevinud antiigis ning selle teoreetiline käsitlus ulatub tagasi vähemalt Platonini, uusaegsete propageerijate hulka kuuluvadImmanuel Kant, Jean-Jacques Rousseau, Baruch Spinoza ja Georg Wilhelm Friedrich Hegel.

Patīk