Sind kaugelt ainult vaadata ma võin,

sa pole minu see on minu piin.

läbi hammaste vaid vaikselt sosiseb sõim,

ma sind ei saa, mis veel seisan ma siin.

　

Kui me pilgud kohtuvad, siis ära pööran pea,

kõik mu katsed luhtuvad, rääkida, kas tead.

ka minul on tunded, sulle üllatus see,

kuid nende väljendamiseks ma midagi ei tee.

Ma just kui hoiaks pikkivahet autodega kiirteel,

Kartes tekitada avariid ikka veel ja veel.

Kuid präegu sõidan eluteel, siin on teised reeglid,

puuduvad suunatuled mul ja tahavaatepeeglid,

　

Politseinikuks on siin Suur Elu ise,

kes trahve tegema on liigagi kibe.

Kui pikkivahet piisavat ei hoia siis sind karistab,

aga kui on hilja juba siis su laipa koristab.

Loodan et mu teekond jõuab õnnelikult lõpule,

ja jõuan turvaliselt punktist A punkti B.

Kuid peamine, et ei jääks Elu rataste vahele

ning, et vanaduspõlves sõuaks Pilvelahele.

Patīk 2