Elas kord üks lilleke.Ta polnud kaua päikest näinud.Vahel arvas ta küll,et see oli päike,aga tegelikult mõtles ta selle enda jaoks välja.Lihtsalt et oleks parem olla.Ja siis äkki sattus ta ereda Päikse kätte.Alguses ei osanu lilleke selle suure rõõmuga midagi peale hakata.Aga tal oli soe ja hea olla ja natuke imelik oli ka.Ta vist polnudki niisuguse Päikse käes kunagi olnud.Aga Päike muudkui naeratas talle ja pildus lõbusalt oma kiirtega.See meeldis lillele ja lilleke tundis ennast erilisena.Ta armus oma Päiksesse,sest talle tundus,et see paistis ainult tema peale.Ta õielehed lõid särama ja ta jumaldas päikese kiiri,sest koos temaga säras ja sillerdas kogu maa ta ümber.See väike lilleke hakkas sõltuma oma päiksest-kui päike silitas teda oma kiirtega,oli ta õnnelik,kui unustas,siis kurb.Aga päike pidi ju paistma ka teiste peale.Tal oli kogu aeg kiire ja tegelikult polnudki päiksel enam aega selle tavalise väikese lillekese jaoks.Päikesel oli kogu aeg kiire,nagu inimestel oma asjade maailmas. ( M) Inimesed ostavad kõike valmiskujul kaupmeeste käest.Aga polnud kaupmehi,kes müüksid sõprust ja armastust .Ja nii pididki inimesed leppima oma kiire eluga,kus polnud enam sõprust ja armastust,ainult asjad,mis tunnete asendamiseks oli hangitud. ( Väike Prints- Antonie De Saint Exepery)

Patīk 13