Algul mu keha surises nagu oleksin ma õrna elektrivoolu all,siis hakkas totkima nagu keegi oleks mind tuhantete nõeltega torkinud,lõpuks tabasid mind krambid.Olin hingetu ja lõõtsutasin nagu koer ja ahmisin õhku.Kuulsin kõrvades oma südame lööke mis järjest aeglustusid.
Deimian hoidis mind kõvasti kinni ja sosistas õrnalt:
,,Varsti on kõik möödas ja siis on lood teised.Aga praegu kallis sureb sinu keha ja siis ärkad uuesti ülesse,,
,,Ja sa ärkad aga kas siis on veel tema ikka sinu kõrval,,
,,M i s m õ t t e s ,,
Püütsin krampide hoos öelda.
,,Praegu sa ju lihtsalt sured.......,,
,,E i e i m a ei p i d a n u d seda s il mas,,
,,Mida siis,,
,, keegi lihtsalt ütles,et k a s sa i k k a oled m i nu kõrval,,
,,Aga kallis siin pole peale meie kedagi,,
,, kas oled kindel ,et ei ole,,
,, jah olen,,
,, imelik ma ju kuulen aaaaaaaaaa millal see lõppeb valus on,,
,,Varsti on läbi.Aga mida sa siis kuulsid,,
,,Kuulsin kui mind hoiatatti et ma sind sisse ei kutsuks,aga mina eirasin seda ja nüüd ütles ta et kas sa ikka oled mu kõrval kui ma sellest välja tulen,,
,,OLEN JA IGAVESTI,,
Olid viimased sõnad mida ma kuulsin.Siis saabus pimedus.Algul kuskil kaugel ja siis järjest lähemale tulles kuulsin tormi ulgumist mis oli segatud huntide omaga ja kõue kõminat.puude nukrat raginat ja lehtede sahinat.Tegin silmad lahti ja olin oma toas.
,,Imelik miks tuba nii valge on kas ma jäin magama ahh,,
Instinktiivselt tõstsin käe kaelale ja siis tuli mul meelde et ma ju ei näe ja läksin peegli juurde.Karjatasin kui nägin seda mis mulle peeglis otsa vaatas.See ei olnud enam mina vaid keegi võõras.

Patīk