Vahelduseks lumisest talvest ära suvesse ja natuke mõtiskleda suve üle ja ilusate sõnade üle!!!Väike tüdruk - kolm liblikat,
ilusad, kirjud,
pihku korjas, et emale
näidata neid

Kõige kaunimad aasal ja
kogu maailmas.
Pole kunagi koju olnd
nii pikki teid.

Nii siledad tiivad peos,
tundlate paitus.
Nii õhinal silmad ja
jalgades rutt

Kuid äkitselt seisatab -
pihus on tühjus
ja vaikselt on valgumas
silmisse nutt.

Juba lendlevad väljal
kesk päikesekiiri
need liblikad kallid ei
nüüd püüa neid.

"Oh kullake", pisaraid
kuivatab ema
"Näe, lendlemas aasal
neid tuhandeid.

Vahel vägisi pudeneb pihust, mis kallis.
Kõik kaob ja muutub ja pisarad ka.
Selles maailmas, ilusas vahest, ja hallis,
tuleb ikkagi taevasse vaadata.

Seal kõrgel pilvedes liblikaid lendab,
kõige kaunimaid, mida kord hoidnud Su käed.
Vaatad ja naeratad, pisarad pühid.
Enda käejälgi neil tiibadel näed."

Patīk 18