vaikus me ümber on kudunud loori,puudel ei vidista ainuski lind
kustunud kõik sinu väikesed soovid,muredest vabaks on saanud su rind

alles nii vilkalt sa vudisid õues,liblika järele sirutud käed
süda sis hõiskas sul põues,päikest ja laulu täis iga su päev

aga torm tõusis.Pilv varjutas päikese,valude rajus jõud otsa sul sai
ei enam tõuse su käed,et lapse põsele teha pai

kodus su kallid sinust mahajäänd elud valvavad vaikselt,sind ootavad nad
sina ju andsid neil nimed ja elu,sina neid juhtisid mängudemaal

ei nende juurde sa enam saa minna,sinule kaugeks jäänd nende maailm
valu on vaikuse toonud su rinda,unele jäädavalt loojunud silm

hüvasti,kallis!
sa läksid küll ära
mõtteis kuid edasi elad me seas
mälestusmaailma päikesesäras
oled meil ikka veel armas ja hea..

mälestus sinust ei kustu,rosa..

Patīk 3