Vahel istun pargipingil ja mõtlen nii:
Emajõe vool on nagu mööduv elu.
aga see moment - just praegu ja siin
on kordumatu ja vahel ka valus.

Miks nii vara läksid vaatama kuud?
Miks juba pimenevad sügisilmad?
Milleks kollaseks muutuvad puud
kas me saame olla kellestki ilma?

Meie taevased lahkunud lähedased
ootavad siin meie suuri panuseid.
Maised elud on nagu vaheldused,
mitte arvestades kellegi vanuseid.

Kõik, mis tegema pidid on tehtud-
mida Maailmas muutsid- on parem.
ja ma vahel isegi väga taas ehmun-
kui sind pole... nagu olid varem.

Olid mulle positiivsuse looja ja pühak
me naersime ja sõime ühelt pannilt.
Aga enam ei ole seal metsade müha
nagu varem, kui hiietamme all kõnnin.

Sa pilvepiirilt näed meid ikka ja jälle-
kui me süütame küünlaid ja vaikime...
Ja kõik mis oli paha viskame tulle
nagu Jaanipäevadel nii kaunitel.

Me täidame tühjad kohad ja oleme
kõikide eest väljas siin ilusas ilmas.
Kuni ükskord me Su juurde tuleme
ja koos oleme teispoolsuse silmas.

Me täname ja mälestame sind alati.
Viime edasi su mõtteid ja tegusid-
Ära meie pärast muretse kunagi-
leiame sinu jaoks hetki nii ilusaid...

Patīk 2