Tänavu maikuust alates läheb meie maa Euroopa Liidu riikide kodanikele pii­ranguteta vabamüüki, sest kapital ihaldab vabalt liikuda. Seda on oodanud tuhanded müüjad ja tõenäoliselt ka ostjad. Kas me peaksime ise oma maa maha müüma ja muutuma maa­ta rahvaks? Eraomandiõigus on ainsana meie maal riiklikult kuulutatud nii pühaks ja puutumatuks, et selle õigusega ei kaasne mitte mingeid kohustusi.

Iga omanik võib oma maa ära müüa, kui ta sobiva ostja leiab. See on küll ühekordne tulu oma maast, ent see tähendab nii suurt hulka raha, et lõpuks saab siiski leiva lauale, lapsed riidesse ja võlad kaelast. Maa ostnud väliskapitalistist uusomanik ehk harib ka meie söötis põllud uuesti üles, muudab need vilja­kandvaks ja Eestimaa taas kultuurmaaks. Kahjuks pole Eestimaa põllumees ostjana konkurentsivõimeline ega jõua Euroopas kujunenud turuhindadega maad osta. Eurotoetu­sed meie põllumehele on viis korda väiksemad, võrrel­des toetustega vanades Eu­roopa Liidu riikides. Eesti põllumajandussaadused on euroturul konkurentsivõime­lised vaid niikaua, kuni maa ostu- ja rendihind on saaduste tootmise omahinnas samuti viis korda väiksema kaaluga. Meil pole ju maa hinna sees isegi sealsete kuivendussüsteemide maksumust. Kui tõuseb maa hind, tuleb tarbijal maksta samavõrd rohkem ka maa viljade eest. Iseasi on see, kas meie lastele saab siis veel panna kohustust kaitsta oma vere hinnaga seda mahamüüdud maad võõraste vallutajate eest. Küllap on palgaarmee loomise mõte muu hulgas just sellestki probleemist tekkinud. Küllap tahetakse meid harjutada elu ja vere hinda rahaga mõõtma, et meie noori saadetakse palgasõduritena võitlema maailma mitmetesse kaugetesse pingekolletesse.

Maad ei vii turule need, kellele see on elu- ja tuluallikas, töö- ja kodupaik või kes ei pea võimalikuks seda rikkust rahaga mõõta, kellele maa on püha side isamaaga, milles sisaldub kustumatu tänutunne vabadusvõitlejate elu ja surma ees, kes tunnevad kohustust eellaste töö ja vaeva ees ning vastutust järeltulevate põlvede ja eesti rahva elujõu säilimise eest. Ei müü ka need, kellele see maa on väga armas, võimalus ilu loomiseks, turvalisuse taga­miseks, eneseteostuseks, tun­nustuse taotlemise paigaks. Maad ei müü ka need, kes peavad lugu oma juurtest ja viimsest puhkepaigast oma isade maal. Kui vaid oleks või­malus siin ellu jääda ja oma elu elamisvääriliselt ära elada. Patriotism on meil kahjuks teadlikult suunatud vaid selle 5,2% maa poole, mille me oleme kaotanud Tartu rahu piiridega võrreldes. See on üpris viljatu väljund, sest ka seal on sööti rohkem kui haritud põldu.

Rahvas

Juba enam kui sada tuhat meie tööealist on võõrsil tööd ja leiba otsimas. Üle saja tuhande meie tööealise on pikaajaliselt töötud oma kodu­maal, ning kujutatakse ette, et nad peavad ise endale töökoha looma. (Eelmise koalitsiooni ajal lubas IRL teha 50 000 uut töökohta, tegelikult kadus 100 000 töökohta.) Eesti emad on hoidunud pärast Eesti taas­iseseisvumist enam kui 160 000 lapse sünnitamisest, kui võr­relda laste sündimisega enne seda. Miljonirahvas lakkab soo­tuks olemast, kui rahvas on tööta, kui ta hajub suures maa­ilmas, kui iive järsult langeb ja jääbki madalseisu. Rousseau ütles, et halvim valitsus on see, kelle alluvuses rahvas väheneb ja välja sureb. Ja kui maa kogu välisest hiilgusest hoolimata rahvast tühjeneb, siis ei saa tõsi olla, et kõik hästi läheb. Kuni valitsus jääb samaks, ei parane miski. Rahandusminister ütles välja valitsuse seisukoha: kellele ei meeldi Eestis elada, mingu ära! Kes on saanud, need ongi ära läinud, kes veel saavad, need lähevad veel. Kes aga ei saa minna, need jäävad siia.

Mis mõte on sundida meie venelasi eesti keelt õppima, kui nad omavahel selles neile võõras keeles niikuinii rääkima ei hakka, sest seda pole neile vaja. Ja kui ka meie ise peame hakkama oma asju ajama võõras keeles ja lapsi võõraste riikide võõrkeelsetesse koolidesse pa­nema, sest seda on meile vaja. Pole ju mingi saladus, et meie karm kodakondsuspoliitika on pelk abinõu, et Savisaar ja tema partei ei saaks hääli juurde.

Riik, maa ja rahvas

Riigi sünni eeldusteks ja tema põhitunnusteks on terri­toorium ja rahvas. Maata rahva või rahvata maa puhul ei saa reaalset riiki luua ning neist kas või ühe kadumisel kaob ka riik. Küll aga võib vaimuruumis luua ja säilitada taevariiki või unistuste riiki, kui leitakse vas­tus küsimusele: kuhu või kellele see luuakse? Riigi kolmanda, kahest esimesest sõltuva põhitunnuse — riigikorralduse — alusel määratakse maa ja rahva suhted, riigipiirid ja riigikaitse, elanikkond ja kodanikkond, kujunevad inimeste ja sotsiaal­sete gruppide omavahelised suhted, eriti moraal ja õigus­suhted, võimu ja vaimu vahe­kord, töö ja kapitali ning era- ja ühiskondliku produkti jaotussuhted. Ja kindlasti mõn­dagi veel. Määratletakse ka piirid, kui sügavale ulatub riigi­võim ja kuhu pole riigil asja. Riigikorralduse tarbeks ongi vaja võimukandjaid.

Tüüpiline või erandlik?

Eesti 2010. aasta kodanik, Toidupanga looja, hollandlane Piet Boerefijn andis 19. märtsi Õhtulehes intervjuu 19 aasta tagustest õudustest eesti külas, kus lüpsinaine oli "... juua täis nagu ämblik. Kui ta lehma alla istus, kukkus ta otsemaid sõnnikusse. Seal ta siis püher­das kui loom. Mis töötegijat sellisest. Ta oli haige majanduse tüüpiline esindaja". Ka minul on olnud paar juhust näha lüpsjat-karjatalitajat, kes oli täis nagu tarakan. See pole aga tüüpiline, vaid pigem siiski ebatüüpiline. Ühegi üksikjuhu põhjal ei tehta reforme ega revolutsiooni. Olgu märgitud, et aastate 1986-1990 keskmisena toodeti Eestis 1,266 miljonit tonni kvaliteetset piima aastas, s.o kaks korda rohkem kui praegu. Ja seda ei tootnud haigele majandusele tüüpilised joodikud, vaid eesti elu hoidjad emad ja tütred ning ikka kaine peaga. Sel ajal ei saanud lapsed ja täiskasvanud toitu vaesteabina mitte Toidupangast, vaid ostsid poest ning elaniku kohta toodeti piima Eestis keskmiselt 813 kg aastas. Soomes oli vastav arv 576, Rootsis 409, Taanis 943, Poolas 419, Tšehhoslovakkias 448.

Põllumajanduse langus

See, kas meie põllumajan­duse hukutas Mart Laar või keegi teine, on iseküsimus. Kui riigi juhtimine on inimese esi­mene töökoht üldse, siis võib kõike juhtuda ka parimate soo­vide puhul. Hr. Boerefijn ütleb: "Ma arvan, et Eesti riik või Mart Laar tegid tollal õigesti. Nad olid valmis alustama täiesti otsast." Tean, et nad alustasid valest otsast. Nende teene on šokk ilma teraapiata. Nad tegid tol ajal töötavad tuhanded ini­mesed enam kui 40 aastat va­rem moodustatud kolhooside stalinistliku vägivaldse loomise süüdlaseks põllumehe, võtsid kolhoosnike tööga loodud vara omandireformi seadustega nen­de käest ära ja jagasid ümber ning kallasid loomakasvataja kui kollektiviseerimise peamise ohvri sõnnikuga üle, nimetades teda moonakaks, joodikuks, vargaks. Tuli ju kujutada kolhoosnikku esmalt väga paha inimesena, sest meie kõrge mo­raal ei lubaks ju head inimest paljaks koorida. Osale neist, nn õigusjärglaste laiale ringile pakuti ka lunastusevarianti heaks inimeseks saamiseks — võimalust hakata talunikuks ja muutuda üleöö püha era­omandi subjektiks. Nii nagu Saulusest sai Paulus või nagu inimene võiks muutuda üleöö ingliks, nagu inflatsioon muu­tis tol perioodil supikana üle­öö hinna poolest broileriks. Taludest on põllumajandusliku tootmise suutnud säilitada alla viiendiku ja üksnes need, kellel on läinud korda oma taastatud 7-hektarilisele põllule (1939. a talu keskmine põllu pindala) lisaks muretseda veel vähemalt paarikümne talu jagu põldu juurde. Peale selle on kolmandik (350 000 ha) meie esiisade kasu­tatavast põllumaast söötis, kasvatab nõgeseid, ohakaid, puju, koerputke ja võsa. Refor­mide ajal jutustati, et ükski eraomanik ei jätvat iial oma maad harimata. Omandi maagia muudab liiva kullaks. Seni on meil liiv jäänud liivaks. Hõbe­dat ja kulda pole veel leitud.

Tänuväärne toiduabi

Hr Boerefijni töö on tõesti tänuväärne toiduabisüsteemi loomisel. Ta ütles: "Oli ja on näha, et Eesti ei jõua oma majandustasemel seda teha. Tuli võtta asi enda kätte." Ja nüüd see asi käib. Seda on väga vaja, sest kakskümmend aastat pärast iseseisvumist nälgib suur osa meie rahvast. Eesti reformikate poolt väljapakutud jõudmine viie rikkaima riigi hulka on raske nagu Mõrvaritõus Faluni suusarajal. "Minu arust on Eesti hetkel eurotsooni kõige vaesem riik," ütles hr Boerefijn.

Võim

Riigi, rahva ja maa saatus on võimu mure, peaks nii olema. Kas näiteks mul on õigust või põhjust muretseda Eesti maa ja rahva pärast, kui ma sain vaid 352 häält? Rahvas tahtis, et senine koalitsioon jätkaks. Ja kes peakski majanduse sellest sügavast august välja viima? Eks ikka need, kes selle sinna kukutasid. Rahvaliit ei ostnud meediareklaami ühegi sendi eest, sest viimane raha läks riigile, et osta õigus üleüldse kandideerida. Peaminister Ansipil oli raha sada korda päevas teleris korrutada, et paljud soo­vitasid pensione vähendada, aga nemad tõstnud pensione üle kahe korra. Ta ei nimetanud kedagi neist paljudest tõstjatest, kuigi on teada, et need pidid olema oma kaaslased parteist või koalitsioonist. Okupatsioo­ni ajal võis lihtrahva pension maksimaalselt olla 132 rubla, mis on 13,20 krooni ehk 0,84 eurot. Et praegune pension on sellest tasemest umbes 400 korda suurem, siis Ansipi teene jääb teistele peaministritele keskmiselt ligi 200-kordselt alla.

Mulle paistab küll, et elektrijaamade kuue miljardi krooni eest odavmüüki pane­ku tõkestamise eest sai Rahvaliidule kätte makstud. Keegi jäi ju ilma sajamiljonilistest vahendustasudest. Pealegi ei kavatsenud ostja elektrijaa­made eest maksta, vaid tahtis võtta laenu, mille tagatiseks oli planeeritud Eesti mets. 2010. a sai Eesti Energia koguni kaks miljardit kasumit. Kolme aasta kasumi eest anda ära objekt, mis töötab 30 aastat! Et vaid võimuvahetus toob sellesse sel­gust, siis oli vaja võimule jääda, maksku mis maksab. Aga nagu kirjutas Gustav Suits: Es geht alles vorüber, es geht alles vorbei,/ auch Adolf Hitlerl und seine Partei.

Ajalugu ja tema kohus jää­vad. Kapitalism jääb ka siis, kui Eesti riik jääb ära, kui maa müüakse ära ja rahvas peab minema ära.

Patīk 3