Kõik algas nii ilusti. Sa olid teistsugune. Olid keegi, keda olin alati otsinud. Olid nii armas, tore ja hea iseloomuga. Ma armastan seda kõike Sinus. Hoolin Sinust ning usaldan Sind. Pugesid sügavale mu südamesse kiiresti. Mäletad ma ütlesin, et Sa oled sügaval mu südames ning välja sealt ei saa? Ma mõtlesin seda päriselt.
Ma ei taha Sulle kunagi haiget teha. Ma luban, et mul oled vaid Sina. Ma tahan kõik oma vead kustutada. Mul on Sinuga parem, kui kellegi teisega. Aga kurat,sul oma mees.See saabki saatuslikuks.
Kuid keda ma nüüd valin, kes mind kuulaks? Mitte keegi. Sina oled vist ainuke, kes mu tujutsemist talub. Mul on Sinust nii kahju, et pead mind taluma. Võibolla kahetsed, et minu peale üldse aega raiskad.
Tahaksin, et helistaksid/saadaksid sõnumi, et andestasid mulle. Tahaksin, et kõik jätkuks.
Mul on veel palju asju ütlemata, mida tahaksin veel öelda ning kirja panna, kuid seekord ma lihtsalt ei oska. Tunnen Sinust tõsiselt puudust...