Üks hea sõber, kellel siin konto puudub ja keda järelikult olemas ei ole, kutsus mind rappa. Kuna pohmakas oli kuri siis ma ei taibanud vastu ka hakata. Mina. Looduses. Jalgsi liikumas. Ilma sõjaväelise ülema otsese käsuta. Kes seda usuks onju.
Tegelikult mulle loodus meeldib. Seal ei ole nii vastikult palju inimesi. Ja lärmi ei ole. Ja õhk on selline, et õlut polegi vaja. Ja ilus on pealekauba.
Kõik see ilus kehtib täpselt nii kaua kuni sinna satub inimene. Homo põmmpeaensis lad.k.
Looduskaitsealal on laudtee - matkarada. Maha sealt astuda ei tohi, veel vähem midagi maha loopida. Raja alguses/lõpus on prügikastid, peldikud ja kõik muu vajalik, et inimesest tekkivaid jäätmeid koguda. Rada on 2,2 km pikk, nii kaua peaks inimene suutma ka tühja pudelit näpus või kakajunni kõhus kanda.
Mida ma siis tegelikult rabas nägin. Umbes 20 meetrit raja algusest vedeles raja kõrval maas tühi LMi pakk, helesinine. 50 meetrit edasi oli keegi raja äärde sittunud. Oma teose veel ilusti paberiga ehtinud, et kaugemale paistaks. Ja samas vaimus läks asi edasi. Mina korjasin raja äärest üles tühja suitsupaki, hügieenilise huulepulga, paar pudelikorki ja tühja longeropurgi. Nägin, aga üles

 

Patīk 2