Lugesin siin just ühte uudisnuppu Valentinipäeva ajaloost. Tekkelugusid väidetavalt mitu. Näiteks ühe preestri hukkamine, kes valitseja tahte vastaselt armunud paarikesi laulatas (Püha Valentin). Palju põnevam oli muinas-Rooma variant, kus sel päeval peeti pidustusi viljakusjumalanna Juno (?) auks ning mehed tõmbasid omavahel loosi, et kes millist näitsikut järgneva aasta jooksul magatab. Hiljem religioonireeglite karmistumisel (paha ristiusk) taandus asi armastuskirjade saatmisele sel päeval. 17. sajandil tulid mängu kingitused. 19. sajandil tulid mängu lilled (enamasti punased roosid). Ja tänapäeval on asi täiesti kommertsiks läinud, hoolimata sellest, et siinmail tuntakse mainitet tähtpäeva alles 20 aastat.
Ehk siis tegelikult mida ma selle pika jutuga öelda tahtsin. Kellel oma Valentin(a) olemas - olge koos, hinnake teineteise olemasolu, mõni roosiõis ja/või nunnuarmas mõttetu vidinas ei tee ka paha. Kellel oma Valentini/Valentinat pole - täna on sama hea päev kui iga teinegi otsimiseks. Ja kui ei leiagi, tühja sellest - jõulud on ka tore püha.

 

Patīk 2