Rob oli kusagilt lugenud, et eskimotel oli üle 200 erineva sõna lume kohta, ilma milleta nende vestlus oleks ilmselt läinud väga monotoonseks. Nii nad tegid vahet õhukesel lumel ja paksul lumel, kergel lumel ja raskel lumel, lögasel lumel, rabedal lumel, lumel, mis tuli kerge lumesajuna, lumel, mis tuiskas hangedeks, lumel, mis tuli su naabri saabaste talla alt üle kogu su ilusa puhta iglu põranda, talvisel lumel, kevadisel lumel, lumedel, mida sa mäletad oma lapsepõlvest, mis olid nii palju paremad kui mõni teie kaasaegne lumi, peenel lumel, sulgkergel lumel, mägede lumel, lumel orus, lumel, mis langeb hommikul, lumel, mis langeb öösel, lumel, mis langeb äkki just siis, kui sa läksid välja kala püüdma ja lumel, millele vaatamata kõigile sinu jõupingutustele, et neid koolitada, on huskyd pissinud. Rob ise oli üles kirjutanud üles 131 erinevat vihmatüüpi ja talle ei meeldinud ükski neist.

Mina olen täheldanud ja kirja pannud seda ideed järgides juba küllaltki palju erinevat tüüpi üksildust. Ilmselt just sellepärast, et kui ma nendel vahet ei teeks siis ma oleksin väga õnnetu. Paljud neist meeldivad mulle, kuid enamik on siiski vastukarva. näiteks number 6: Üksildus, mida sa tunned, kui sa näed kaubanduskeskuses noori paare käest kinni käimas. või näiteks number 22: Üksildus, kui tuled koju ja seal pole kedagi ja tuba on liiga külm. Muidugi, nagu ma ütlesin, on ka sellist üksildust, mis ei ole negatiivne. Näiteks number 8: Üksildus, mida sa tunned, kui sa oled väsinud ja tahad üksi olla. või siis 38: Üksildus vetsus, kui sul on kõht korrast ära.

Tegelikult ei ole üksindus minu jaoks nii masendav. seda seepärast, et ma olengi üksi. Hullem oleks, kui ma elaks kellegiga koos ja oleks ignoreeritud või et mu pere ei tahaks minust midagi kuulda. Seega ei saa viriseda et see üdini halb oleks. Üksindus vormib inimest palju iseseisvamaks. Ma olen saavutanud eesmärke spordis ja kaalu langetamises, mis ilmselt oleks kellegiga koos elades olnud raske.

Mulle on antud mingi tobe karjas olemise tahe. Ja kahepealine kari on minu jaoks juba piisav. Mulle meenub lapsepõlvest, kuidas ma pidin alati naabripoisiga koos kõike tegema, prügi viima, poes käima jne. Vanemaks saades on tahes-tahtmata tulnud olla teatud olukordades üksinda ja loota vaid iseendale.

Kui ma esimest korda üksi reisisin, pidin minema tööasjus Šveitsi. Lend toimus ümberistumisega Vantaas, see oli teine kord minu elus lennata. Šveitsis pidin ma aga istuma rongile ja sõitma Šveitsi teise otsa, Zürich-ist Basel-isse. Ka see rongisõit oli ümberistumisega. Veel enam, kuna mu hotell oli äärelinnas Prattelnis, tuli mul veel varem mingis teivasjaamas maha ka minna. Olgu öeldud, et ma saksa keelt väga ei valda ja mõistagi, oli seal maal kõik saksa keeles. Ja et teha asju veel keerulisemaks, siis on Šveitslastel veel mingi oma dialekt, nimega swissdüsch, mis on umbes nagu saksa keel läbi MSN-is kasutatava lühendatud slängiprisma. Lühidalt öeldud, nautisin ma hotelli jõudes üksindust number 38. Peale sellist valgustavat kogemust on muidugi reisimine olnud minu jaoks käkitegu. Seega ongi üksindus pigem kasuks kui kahjuks.

Hing vajab aga midagi rohkem. Ilmselt on inimesel vaja kedagi kellega hetki jagada ja kellele raskel hetkel toetuda. Lisaks muidugi minu kupli alt vaadates, naiselikku hoolitsust ja hellust. Inimene on võimeline seltsi leidmiseks palju ohverdama. Enamasti just on need ohvrid moraali valdkonnast ja seetõttu pole sellisel seltsimisel pikemaajalist perspektiivi (jah, ma räägin baaris naiste lantimisest). Seega kipud pöörduma ikka mineviku kallale, kahetsedes tagant järele valesti tehtud otsuseid ja mis kõige kibedam, meeletusi, mis jäid tegemata...

Patīk