Ma alustan enamikke oma kirjutusi lausega: "Vahel on selline tunne." Ja nii ongi, vahel on selline tunne, et kui otsid tööd, siis ajavad kõik su pabereid taga. Oleks hea, kui on ülikooliharidus või siis vähemalt kesk-eri vmt. Ja siis kui sinna "kõrgetasemelisse" kollektiivi tööle saad, siis avastad, et enamik ei tea omandatud haridusest enam suurt s...gi, veel enamgi, nad on kaotanud võime õppida. Sest koolis õpetataksegi õppima, mitte ei arvata, et sul kunagi oleks vaja kindlasti teada, mis on müko ja ureaplasma , ütles mulle kord minu õpetaja. Ja nii kirjutavad need imelikult keeruliste nimedega pabereid omavad inimesed: ültse; võttsin; kaffel jne. Ja siis mõtled, et mille krdi faking pärast mina oma hariduse pärast nii vähe palka saan?" Matemaatika puhul tuleb enamikel töökaaslastel haarata kalkulaator, kui korrutatakse suuremaid, kui ühekohalisi arve, rääkimata kaatetist, paraboolidest või väävelhappest. Isegi veemolekuliga on probleeme. Seega mõtlesin, et näitan edaspidi siin oma päevikus ja albumis "Keenjuste" kätetööd. Järgnevalt ongi pilt sadama lähedalt, kus venelased teenindajateks arvatavasti:

Lisaks veel juhend laste mänguplatsi kasutamiseks, millel on selgelt öeldud, et välismaalaste lapsed on memmekamad kui meie omad, sest on arengust 2 aastat maas.

 

Niipalju siis saigi täna ja ma arvan, et uusi trükivigu ei tule kaua oodata. Lugege siis ikka alati üle, mis tähed sinna paberile kokku tantsima said. Kinlasti on ka minu tekstis trükivigu, aga ma ei õigustagi ennast, sest ma ei kirjuta mõne firma tarbeks või selle esitlemiseks.

Patīk 1