Kuidas küll juhtus see,
kuidas ei näinud ma,
kuidas küll pool oma elust ma sain,
nii mõtetult kinkida.

Enne kui algas see,
sai läbi mu jaoks tähetund,
sulgesin silmad ja liigkaua uskusin
nii kaunist und.

Ma kõigest süüdistan saatust,
mis selja pööranud nüüd,
kurb tõde see kõik mu lootus,
kustunud enese süül.

Ma tõde tean,
see teeb haiget,
ma tõde tean,
see mind vaevab,
seda kõik on liigpalju mu jaoks.

Miks teda ihkan veel,
mu jaoks on lõppend kõik,
kas tõesti pean kogu elu ma vaid,
peitma pisaraid.

Enne kui algas see,
sai läbi mu jaoks tähe tund,
sulgesin silmad ja liigkaua uskusin
nii kaunist und.

Ma kõigest süüdistan saatust,
mis selja pööranud nüüd,
kurb tõde see kõik mu lootus,
on kustunud enese süül

Ma tõde tean,
see teeb haiget,
ma tõde tean,
see mind vaevab,
see kõik on liigpalju mu jaoks.

Pëlqen! 4